21.jaanuar. ODESSA-ISTAMBUL

MUSTAMERE LAEVASTIKU UHKUS-LAEV CALEDONIA

Reisigraafiku järgi pidi see mustamere kruiiside pärl sõitma 36 tundi ja teekonnapikkus pidi olema 675 km. see teeb siis 18,75 km/h. Umbes nagu lõdvalt jalgrattaga linnavahel tiirutades. Alles laeval sain teada, et kusagilt ligidalt läheb ka teine, suurem ja uuem laev umbes 18 tunniga, aga see väljub alles kolme päeva pärast ja hind ka soolasem. Pole midagi parata, palusin allahhi, et laev merel ümber ei läheks ja lülitasin ennast reisilainele.

Meie reisirahvast polnudki palju, võib-olla oma sadakond inimest, mis jagunes omakorda kolmeks; 30% gruusia mehed, kes käivad Ukrainas tööl, kuna kodumaal pidavat kõrvulukustav tööpuudus olema. 30% Türgi kotiärimehi koos oma tuhande pambuga ja 30% Ukraina ja Moldaavia linde, kes naasesid kodumaalt oma igapäevasele tööle Türgi kuurorditesse.

Juba merevaksalis tutvusin Grusiin Timuriga, keda oli Ukraina ehitustöödel petetud ja nüüd sõitis koju tühjade taskutega ja väikese lootusega, ehk saadavad hiljem raha postiga järgi. Uurisin siis elust mägedemaal, seoses oma tulevase külastusega. Timur on ise pärit Kutaissist ja nagu Grusiinidele kombeks, kutsus mind külla, mida ka talle lubasin. Nagu Kaukaasia rahvastele kohane jutustasid nad oma maast ja rahvast ülivõrdes. Seda olin ma eelnevalt ka Armeenias tähelepannud, et kõik inimkonna parim on sellest kandist pärit. Suurem osa asjadest, mis on maailmas suuremad, parimad, ilusamad pidavat tegelikult pärit olema Gruusiast. Venelastel on kombeks ennast paljude asjade esmaavastajateks pidada, aga selles osas Grusiinid ei tahtnud võistelda. Mõtlesin, miks Gruusia ei võta nimeks Guinessia, kui ta mulle seletas, et maailma suurim reisilaev on laev nimega Gruusia. Proovisin midagi pobiseda Queen Elisabeth kahest, aga ta silmist võis lugeda ilmset ebarahulolu minu ebakompetentsusest ja kahtlusest tema informeerituse kohta. Ei tahtnud vaidlustes oma uut sõpra kaotada ja kiitsin tema rahvast ja riiki hiigelsuurtes panustes maailma reisitranspordi ajaloos.

Paar tundi peale väljumist avati ka nn ööbaar.Pime ja hämar, mööbleeritud koperatsiooni hiilgeaegade stiilis. Kujuneski seltskond erinevate laevarahvaste kategooriate järgi. Mina istusin koos mägedepoegadega ühes nurgas, Türgi ärieliit oli teise seina ääres ja sõbranned tormasid kohe tantsule. Oli ka mingi lavamoodi kõrgem koht, kus asus post, täpselt nagu stripi baarides. Ei tea kas laeva hiilgeaegadel oli siin mõni punastamapanev programm toimunud, või oli post üles pandud naissoost reisijate tungival pealekäimisel, igatahes lendasid linnud postikallale ja väänlesid tantsurütmis nagu päriselt. Paljude liigutustest oli näha tugevat kooli ja postitantsu pikaajalist praktikat.Käed tõsteti ikka kõrgele ülesse, et naba ilusti nähtaval oleks ja trussikute seerv kelmikalt silma torkaks.
Grusiinid küll sügelesid, aga olid sunnitud jälgima mängu ilaste lõugadega. Nagu ma enne nendega vesteldes aru sain, oli kõigil rahadega väiksed probleemid. Ja ega isegi usu, et Ukrainas ehitusel töötades mõni miljoni teenis. Aga türklased seevastu hakkasid kohe oma teenitud kasumit seksuaalsetesse naudingutesse investeerima. Juba peale teist lugu oli nii mõnigi tibi leidnud toreda türgimehe põlve ja lasi seal Salatoi Aisti kõrist alla. Teised hõõrutasid endiselt oma pepusid 80 -ndate disco rütmitest kaasa haaratuna. Ei läinudki eriti kaua, kui mõned paarikesed hakkasid lahkuma. Jälgisin tasapisi seda armulaaeva elu ja erinevate rahvaste üksmeele leidmise tempot.Ega vist üle viie minuti suurt ei läinudki, kui hakkasid saabuma esimesed tütarlapsed.Kohendasid ennast nii siit kui sealt ja nagu midagi erilist poleks toimunud asusid teisele ringile. Mingit kümme mintsi hiljem hakkasid saabuma ka peigmehed, juuksed sassis ja näod erutustest alles lõõmavad, nagu mõnel Edward Munchi maalil. Ajasid lipsu sirgeks ja sukeldusid jälle mustamere lõõmavasse ööellu. Mina libistasin mõned õlled ja kuna olin vara tõusnud siis otsustasin selleks korraks selle ilusa show pooleli jätta ja tõmbuda oma kajutisse unemati kaissu.



Laeval oli korraldatud ka kolm söögikorda. Ei saanud nuriseda. Kõike jätkus ja maitse oli eht Ukrainalik. Juhatati mingi süsteemi järgi neljasesse lauda ja kohad pididki samaks jääma reisi lõpuni. Hakkasid ka saabuma eilse õhtu kangelased. Millegipärast olid suurem osa tüdrukutest punastess dressides. Ei tea kas see oli selle talve suurim kruiisi moeröögatus, või oli neid mõni sponsor väikese kingiga õnnelikuks teinud, igaljuhul selle sombuse hommiku tegi see rõõmsamaks küll.



Päev möödus laeval igavledes. Sain tutavaks ka teise välismaalasega, peale minu Colin Inglismaalt. Oli Ukrainas mingite investeeringute pärast ja nüüd otsustas mõneks päevaks vahelduseks türki reisida. Oli ka solvunud laeva kiiruse peale nagu minagi. Laeva keskel oli veel üks nelja diivani ja paari lauaga baar-puhketuba-televiisoriruum.Suurem osa rahvast saatis mööda oma aega just selles ruumis.Kui teleka levi otsa sai pandi mingeid video värki ja vene musat. Vahepeal sai ka tekil mölutatud, aga kaua sa seal ikka külma ja tuulekäes passid. Sai suurema osa reisijatega lõpuks tuttavaks. Minu kajutikaaslane Farad tegi mulle oraalse ekskursiooni Istambuli tähtsamate vaatamisväärsuste juurde ja tegi ka selgeks palju taksojuhtidele maksta ja üldse kogu AB turistile. Kõige tähtsam, et näitas ära kohad, kus odavamad hotellid selles linnas asuvad. Rääkisime ka linnu- miadega.Kõik nad sõitsid oma jutu järgi puhkama ja mitte esimest korda. Kui aga rääkisid oma kodusest elust, et palgad väiksed ja kõik sealne elu ilgelt jama, siis mõtlesin küll üsna lootusetult ja lihtsameelselt, et kust see raha tuleb, et Türgi kuurordites puhkamas käijakse. Reisi lõpupoole, kui kõik juba enam vähem üks suur perekond oli, tuli neil ikka jutuks, kes eelmisel korral Türgist väljavisatud, kes käis viisat uuendamas, kes uut passi Ukrainas ostmas. Aga kõik paistsid rõõmsad olevat, et jälle tööle. Eks nad töötasid päevalgi.
Tegime vahepeal ühe Nadjaga suitsu ja lobisesime veits, kui tuli mingi Ibrahim ja ütles Nadjale, et võiks veidi vallatleda. Nadja teatas, et alles 15 mintsi pärast on ta lahkelt nõus noormeest abistama, kuna kajutikaaslane Vera on just kajutis oma uue sõbraga ja poleks viisakas segama minna nende meeldivat tutvumisõhtut. Palju tüdrukuid oli Moldaaviast. Nende arusaama järgi on Moldaavia väga sitt ja vaene riik, Ukraina on juba riik keskmiste hulgas, aga superarenenud riik on Türgi, kus võib üsna kiirelt rikkaks saada.

Õhtul kaheksast kogunes kogu punt taas ööbaari. Seekord aga oli rahvas juba maha jahtunud.Tants käis ikka vaikselt edasi, aga nüüd juba oma nabale eriti reklaami ei tehtud,rohkem tantsiti tantsu enda pärast

Mõned vapramad Grusiinid käisid küll läbirääkimistel, arvates et ehk nende sharm võidab neidude rahajänu, aga ega vist kellelgi see tehing ei õnnestunud. Aga mine tea.

Läksin siis taas tuttu lootuses homme maad näha.

20.jaanuar. ODESSA-ISTAMBUL

ODESSA RÖÖVEL

Hommikul pandi taas mu närvid proovile, sest äratus toimus juba kell kuus. Tegime traditsioonilise tshai ja läksime läbi Dima pruudi juurest, kes meiega liitus, sel varahommikusel matkal. Oli just päikesetõusu aeg ja pilt oli vapustav. Taevas oli idakaares violetselt punane. Mulle küll päikesetõusud iseenesest meeldivad, aga tavaliselt ma magan sellel ajal. Olen paar korda nautinud ilusaid päikesetõuse, aga see oli vapustavam, mida olen näinud.

Eile hilisõhtul käis Dima veel mingil aktsioonilt. Uks mis viib kanalisatsiooni kloaaki oli rauast ja pimeduses oli kõige parem taba ära keberneerida. Hommikul liikus juba koerajalutajaid ja talisuplejaid. Oleks olnud tabalõhkumis tunnistajaid ja see oleks me ekspeditsiooni küsimärgi alla pannud.
Sidusime siis kile ümber jalgade, sest esimene 500-600 m käisime mingis inimkõrguses torus kus jooksis vesi. Ilmselt linna vihmavee torud, mis jooksid ilusti randa. Saja meetri järel saime aru, et need kiled ümber jalgade on ilmaasjata, sest teravad kivid lõhkusid need kohe ja jalad olid varsti läbimärjad. Siis kuskil tuli redel ja ronisime läbi mingi luugi umbes 10m kõrgustesse.

Ja nüüd me olimegi vanas liivakivi kaevanduses. Tsaariajal olevat siin vangid linnaehituseks kivi kaevandanud. Terve Odessa linnaalune olevat neid käike täis. Kuskil pidi ka üks olema avatud turistidele aga see pidi igav olema, ikkagi turismivärk. Sõjaajal olevat nendes katakombides partisanid mürtsu teinud. Ekslesime siis selles pimeduses kolmekesi, kord neljakäpukil kord küürakil. Palju oli varinguid olnud. Selge, miks siia igasugu jobusi ei lubatud turnima.Pull oli see, et siin on matkamehed vahel ka alkoholi tarvitanud, aga kuna kliima on pidevalt muutumatu siis pudelite sildid on siiani loetavad. Oli isegi peedipudeleid kuuekümnendatest.

Ega see ekslemine nii lihtne olegi. Ausalt öeldes orienteerumistaju nullistub varsti. Käigud hargnevad pidevalt ja teekonna meeldejätmine on võimatu. Dima avaldas ka saladuse, et tegelikult on ta kaine grupijuht alles esimest korda. Oli varem käinud ainult koos vanade tegijatega ja ka nagu õpipoiss alles. Mul oli seda üsna kõhe kuulda. Õnneks on väljatöödatud märkide süsteem, mida saab liivakivisse kaapida, aga kuna me polnud esimesed oli siin neid märke nii tohutult, et ajas asja üsna ruttu sassi. Nuputasime siis uue süsteemi ja see töötas. Dubleerisime neid nii, et mina tegin omad märgid ja Dima omad. Siis ehk kuidagi ikka välja saab. Hiljem selgus, et ühtedest oleks küll olnud. Nüüd ma igatahes võin ise grupijuhuks hakata.
Üllatuseks olime müterdanud pea neli tundi. Ei hakanud maaall kaugele minema, sest Dima pidi kooli minema ja tagasitee ju sama pikk aga ise arvasime nii 2 tundi jalutanud olevat.




KATAKOMBID (pildipeal on ilus valge, aga tegelikult on selline pilt ainult fotoka välgust.Tegelikult näed ainult taskulami valgus sõõri ja ülejäänud on must auk.)



Tagasi maapeal oli ilm küll päikesepaisteline, aga üsna külm ja läbimärgade jalgadega polnud just
kõige mõnusam ühikapoole tammuda. Sõime siis jälle seda peerurohuga maitsestatud putru, käisin korra internetis ja panime siis linna.
Jätsime Dimaga südamlikult hüvasti, lubasime veel tingimata kohtuda. Dima läks kooli j kuna mul oli laeva lahkumiseni kolm tundi aega, siis jalutasin veel veidi linnas.

Lõpuks siis aeg sadamasse. Odessa reisiterminal on ikka jurakas küll. Arvan, et pindalalt Tallinna terminalide pindala kokku. Mingi 4korrust maapeal ja maaall ka 2 korrust. Üllatus oli suur, kui selgus,et nädalas väljub ainult kaks laeva Türki ja üks Gruusiasse. Igaljuhul oli sadamas koha leidnud nii mitmedki kontorid ja reisibürood. Olid mõned kohalikud rahad veel taskus ja kui kassas küsisin neid vahetada Türgi krõbisevaks siis mutt sai isegi pahaseks, et kas mõnitan vää. Sai ainult dollareid ja eurosid vahetada, mitte liire. No ei saa aru. Ühtegi laeva euroopasse või usasse ei sõida ju. Ja kuhu sõidab selle raha ei vaheta. Igaljuhul äriplaaniga oldi veidi pusse pandud. Asi selgus alles laeval. Seal maksis USD ja Grivna. Sai ka eurdes maksta, aga neil polnud tagasi anda ja kursi oli ka vist kokk lükatil arvutanud 1EUR=1USD. Liirides aga ei saanud peksa ka
Asi muutus üsna kummaliseks, kui peale check in-i aeti rahvas suure terminali kõige väiksemasse ruumi, kust enam välja ei saanud.Polnud enam bufetit ega suitsetamis kohta ja tolli uks oli endiselt lukus. Istekohti oli ainult üksikutele ja lõpuks kui tolli ja piirivkontrolli lasti oli väljasõit juba tunni hilinenud. Vähemalt tund läks veel kontrollimis jama peale.

Arusaamatu oli see, et uuriti palju raha kaasas ja mõned pidid ka ette näitama. Ma saan aru, et kui saabud mõnda riiki siis on asjmehed nii hoolitsevad ja tahavad su raha näha, et järsku ei saa kõhtu täis või ei jätku õlle jaoks. Aga kui ma riigist ära lähen siis ei tohiks küll kellegi asi olla, kuidas ma omadega hakkama saan. Oli veel nii mõnelgi reiimehel passidega jamasid. Kogu aeg saadeti kedagi järjekorrast ära ülemuste juurde. Pärast sain teada, et see altkäemaksu väljapetmiste süsteem ja mõnedki olevad maksnud igasuguste lolluste eest üsna kopsakaid summasid .Jäi igaljuhul mulje, et paljudesse riikidesse on kergem siseneda, kui Ukrainast väljuda.
Lõpuks olin laeval. Arvasin algul, et see peab aerudega laev olema, mis kaks päeva 600 kilti purjetab või äärmisel juhul burlakid veavad mööda musta mere kallast. Ega ma palju mööda pannudki. Oligi üsna Pärnu-Kihnu tüüpi alus mingi 30 kajutiga.2 tekki ja kolmandal söökla.
Ma olin juhtunud neljasesse kajutisse, õnneks ainult kolmekesi koos kahe Türklasega.
No lõpuks paari tunnise hilinemisega hakkaski meie laevuke liikuma.Odessa kajakad lehvitasid mulle lahkumiseks ja mu üksik pisar langes üle reelingu, musta mere soolastesse lainetesse.

Jää jumalaga Euroopa. Millal me kohtume taas.

19.Jaanuar. ODESSA

ODESSA RAND

Hommikul nagu babuljale lubatud, lahkusime kell 7 ühikast. Minule on nii varajane äratus natuke jube, aga tuleb olukorraga leppida. Ühikas ise asub üsna ülikooli ligidal, aga rajoon on ikka veidi kõhedust tekitav. Kes on venemaal käinud, see teab. Umbes 70-80 ehitatud hrushovkade rajoon, peale Breshnevi surma pole ühtegi asja korrastatud. Iga trepikoja uks on ise värvi ja kõik värvitud nagu oleks viimane värv purgis. Täpselt sama akendega. Vana värv mis enne võis pruun olla, kumab läbi praeguse sinise alt, ja naabertrepikoja roheline uks on liidu lagunemise päeval oraanziks võõbatud. Kõnniteed majadevahel on tekkinud spontaanselt, vastavalt rahva liikumis vajadustele. Ja need on siis aastete jooksul vajunud ümbruskonnast tunduvalt madalamaks. Vihma ajal tekivad seal väiksed kanalid ja vihma vahelisel ajal on neid sopaauke võimalik läbida ainult jeepidega. Üldiselt sellistes kohtades elades tõuseb käsi vägisi vodka klaasi järele ja tahaks oma hoovi ilusamaks juua.Hakkan aru saama, miks seal kandis käib pits suu juurde tihedamalt, kui lääne pool.

Aga Dima ja ta sõbrad olid karsklased. Isegi kui me õhtul poes käisime siis keeldus Dima õllest, mille ma lubasin talle välja teha.

Tõmbasime siis Dimaga linna peale. Oli just enne eestist lahkumist telekas saade Odessast ja seal ka juttu nii linna elust kui ka kultuuriväärtustest. Praegu elab selles naljalinnas mõni nägu üle miljoni. Tsaari ajal ja ka hiljem vene ajal olevat ta olnud venemaa juutide mitteametlik pealinn. Suuremad naljamehed sealtkandist, palju laulukesi ja anektoote. Aga, kui vabaduse tuuled ka sealpool puhuma hakkasid, panid enamik juutidest oma pillid kotti ja punuma. Kes tõotatud maa-Iisraeli poole, kes mujale kapitalistlikesse avarustesse. Kolasime siis koos Dimaga ja Dima oli mu giid. Rääkis ajaloost ja tänasest päevast ja niisama elust olust.Kolasime rannas ja linnas ja juudikvartalis ja sadama kandis. Näitas ka uut kaubanduskeskust, mis oli vist koos sakslastega ehitatud, endal uhke tunne oma linna kaubamaja üle. Ei tahtnud teda solvata, kui tuli meelde, et meil mõnes väikelinnas sama suur söögipood. Käisime ka ühes kirikus, kus just jumalateenistus ja Dima rääkis seal pildistamise loa välja.

Plaanisin Odessasse jääda päevaks paariks ja põrutada otse edasi mööda merd Gruusiasse, aga sadamas selgus, et laev sinnakanti läheb alles viie päeva pärast, aga Istambuli homme. Arutasin siis endaga ja mõtlesin, sitta kah sõidame seekord läbi Türgi. Olin küll vahepeal Türgi kaudu marshruuti arutanud, aga mõtlesin ikka otse Gruusia poole minna. Käisime ka lennupileti hindadega tutvumas, aga see oli rohkem, kui topelt laevahinnast, niisiis 100€ Istambuli mingi 600 kildi eest.

Sain ka selgeks , et Ukrainas on bussiliiklus inimestele kingitus.Bussid on küll vanad ja lombakad, konduktor istub käsi õieli mingi oksa peal, aga hind ainult 0,5( mis meie rahas umb.1,25) ja marsa maksab 1,5 grivnat. Konduktor võtab raha rõõmsalt vastu ja siis vaatab oma delfiinisilmadega sulle näkku ja tardub silmapilguks ootele. See tähendab kohalikus dialektis" kas tahad piletit ka, või ajame seekord ilma läbi" Dima õpetuse järgi, me tavaliselt piletit vajalikuks ei pidanud.

Lõuna paiku tutvusime ka kohalike gourmet tippkohtadega. Dima pakkus välja ülikooli sööklat, mis pidi taskukohane olema. Mina muidugi rõõmustasin taas kokkuhoiu võimaluste üle. Aga mis üllatas oli söökla ise. Raske kirjeldada, aga laualt sai lugeda 16 viisaastaku menüüd. Lauanõud olid neorealistlikud, ja disainitud Donbassi plekist, nuga polnud veel leiutatud ja klaasid olid mu lapsepõlve mälupiltidest- kuusnurksed. Asja tegi aga kauniks see, et enne sisenemist oli suur hüüdlause " RUKI MOI PERED EDOI".Ju siis üliõpilastele peab seda asja õpetama. Aga mu rahakott oli tänulik. Supp+ praad 4,6 (umb 10-11 eeki) Ports oli kaalupoolest täitsa norm ja maitses ka viisakalt.

Õhtul töllerdasime nii sama, rääkisime maast ja ilmast ja valgustasin Dimat Eesti ajaloost ning NATO asi huvitas teda väga. Dima muideks õpib psühholoogiat viimane aasta, aga tahab järgmine aasta ka äri õppida. Ise ta on rahvuselt venelane, mitte Ukrainlane, aga usu poolest katoliiklane(mis mind veidi imestama pani). Tegelikult elab mingis külas, mille nime ei mäleta, kuskil 300 kilti idapool Odessast. Oli oraanzi revulutsiooni ajal kõva aktivist oraanzide poolel.Oli siiani ühikas atribuutikat sellest ajast.Pakkus ka mulle mingeid plakateid, aga kuidas ma neid vean endaga kaasa. Oleks ju tore suveniir olnud. Poiss ka väga reisuhimuline, sellest ka Hospitality liige. Unistab India matkast, aga kui reaalsusse saabub, siis saab aru, et niipea see ei täitu. Aga teab kõiki India usupühasi ja ka India geograafias ennast harinud.Kutsusin ka tulevikus endale külla. Igal juhul lubas, kui aega saab.

Sai ka ennast kuidagi taas ühikasse möllida.Poisid rääkisid, et kui vahel mõni kohalik sõber jääb ööseks, võib noomituse või hoiatuse saada. Aga kui leitakse välismaalane, on asi päris hull. Võid ülikoolist sule saada. Väljamaalased ju teatud spioonid ja muidu ka pahad poisid.

Õhtupoole kostitati mind veel huvitava pudruga, mille nime mul ei õnnestunudki välja spioneerida, aga minu alati meloodiline ja mazoorne peer muutus kuidagi heroiliseks ja väljendas endas väga agresiivseid tundeid. See meloodia oli minu jaoks uus ja tundmatu.

Õnneks oli Dimal ka arvuti, mida pool ühikat kordamööda näppimas käis. Aga mingil hetkel lõi korra majja ja ütles:"poisid mul on külaline, kes tahab läbi traadi oma kodumaaga suhelda" ja saatis kõik ukselt tagasi.

Homseks pakkus välja matka katakombidesse.Helistas sõbrale ja uuris parimaid kohti. Kuna seal külm, märg ja pime, käis läbi minu kasvu sõbrad ja vedas kokku vajaliku matkavarustuse, kuigi minu jalale kummikuid ei leidnudki

18.Jaanuar. ODESSA

Odessa sadam

Eile sai veel tiirutatud Kiievis. Avastasin, et mu kingad hakkavad purunema. Tegelikult saigi vanemad asjad ostetud, et hiljem ei hakkaks südametunnistus piinama, kui tuleb aeg neist lahkuda ja saata prügikasti. Aga kesklinnas, kus ma põhiliselt liikusin, paistsid poodides ainult mingid ilueedide kingad ja ega alla 1000 eegu näha polnud. Mõtlesin riskida ja oodata hinnapoolest tarbijasõbralikemaid riike. Vanarahva bõliinadest olin kuulnud, et Türgi pidi üsna taskukohane olema. Lubasin oma kingadele rohkem puhkust ja südamlikumat suhtumist, kui nad Türgini vastu peavad. Neil ei jäänud muud üle kui vaikides nõustuda. Olime juba sõpradeks saanud, ja kus sa ikka sõpra hätta jätad, nii et see päevakorrapunkt oli meil üksmeelselt lahendatud.

Sain ka infot lindude kohta. Üks taksojuht luges mu näost vist välja, et ma tahan sel ööl kellegi juustest lahti köita paela ja tegi ahvatleva ettepaneku, et ta aitaks leida kellegi, kes aitaks mul mööda saata öö. Pidin kahjuks viisakalt keelduma, aga samal ajal hakkas hind ka langema nagu New Yorgi aktsiaturgudel repressiooni ajal. Eemaldudes kuulsin veel hinda, mis minu peas töötles selle grivnadest ümber 130 krooniks. Veidi hiljem sisenes mu hinge tunne, nagu oleks ma koduperenaine, kes jätnud Stockmani hulludel päevadel ainult 199 kroonise Armani nõudepesulapi ostmata. Aga samas tundis mu teine mina uhkust, nii stoilise ja kindla käitumise puhul. Minu iseloom on ju tavaliselt nagu litsi püksikumm, mis venib üsna suvaliselt.

Käisin ka ühes vanalinna hubases kohas söömas, mis polnud küll väga noobel, aga hinnad üllatavalt kõrged. Kuna häbi oli ka lauast tõusta ja vehkat teha, võtsin ühe normaalse hinnaga õlle. Tuli just õigel ajal meelde, et mul köögiga korter ja saan kokkuhoiu nimel midagi ise miksida.

Olin juba varakult uurinud , kuidas linnast Odessa suunas välja pääseda. Kuna ilm oli suurepärane, võtsin nõuks oma ostetud fotoka kulutused tasa teha mugavuste arvelt ja sõita häälega. Vaatasin, et 433 km peaks päevaga välja vedama. Tegelikult suures linnas on väga suur jama linnast välja saamisega. Võttis paar tundi, et kõigepealt bussiga, siis marsakaga jõuda mingisse kohta, kust linna piirini veel tükk maad. Küsisn nõu ühelt onult. Ta soovitas mingit x number bussi, mida igatahes 20 min pärast polnud veel tulnud. Kes aga tuli, oli onku naine. Nüüd läksid vanad omavahel kaklema, mis nr. buss ikka läheb. Naise hääl meenutas igaljuhul kooliajal kuuldud tsiviilõppuste sireeni. Teades tarkade soovitusi, et kõva häälega inimesed on targemad, sattusin lõpuks tädiga vestlusesse. Tädi teadis täpselt, et rasked ajad, pätte palju, kes röövivad ausaid autojuhte, ja selles verises ja õudses tapmiste laines, mind keegi peale võtta julge. Sõitku ma parem paar peatust tagasi, kus mingi vaksal ja sealt bussid igal ajal Odessa poole vuramas.

Sõitsingi veel korra Kiievi poole ja vaksalis kohe marsakas ninaga Odessa poole. Minu informatsiooninälga rahustasid nad vastusega "umbespooletunnipärast" liigume. Küsisid 120 raha. Nuputasin ja arvestasin aga asi tundus enamvähem ja maksin ära. Hiljem nägin, et üks tüdruk andis sajase ja sai veel 10 tagasi. Nii, et pole veel kohaliku nägu. Aga kurb asi selgus alles hiljem. Nimelt ootavad soffrid seni, kuni kõik istekohad täis ja alles siis spurdivad teele. Nii mööduski 2 tunnikest äärelinna melu ja arhitektuuri jälgides. Aga siis, kui viimane mehike oli autosse roninud vajutas autojuht gaasi põhja ja võttis selle ära alles Odessas. Muidugi üks pissipeatus ka vahepeal. Oli vist enne sõitu ühe Red Bulli ära kulistanud ja omale tiivad saanud.

Odessa hakkas juba ennast magama sättima. Tegin ennast enne kodust lahkumist Hospitality Club liikmeks. See tore koht internetis, kus rännumehed ja niisama toredad inimesed kogu maailmas võtavad tasuta öömajale. Mul oli juba Minskis kontakti võetud Dimaga Odessast. Ja nüüd oli vastus käes, võin tema juures olla palju soovin, kuid pidid väiksed agad olema.

Tuli välja, et Dima on üliõpilane ja elab ühikas. Aga ühikas hullem kord, kui meil nõuka ajal.Võõrad ööseks välja. Kuri tädi istus trepi ees laua taga, nagu Ukraina panga president. Tema näost võis lugeda sõnumit, seljataga on Moskva ja siit edasi mitte üks samm. Dima oli aga mingit meelehead enne tädile teinud ja oli salajane kokkulepe, üheks ööks ja kell 7 hommikul, enne uut vahetust pean kadunud olema. Dima lohutas mind ukraina vanasõnadega, hommik ju õhtust targem ja midagi ikka homseks välja nuputame. Dima tegi veel küpsiseid tee kõrvale välja ja pakkus mulle enesekasupüüdmatult teise korruse nari.

Nende nö. ühikakorter oli kahe toaline ja teises toas oli veel kaks selli. Minu voodi tegelik omanik paigutati teise tuppa, kus üks madrats raskemateks aegadeks varutud oli. Peldik ja dush, mis jooksis ööd kui päevad oli ühine ja ei tekitanud minus mingit huvi seda kohta tulevikus külastada. Tarakanidel oli koridoris, mis oli oskuslikult köögiks ümber kujundatud, oma Disneyland organiseeritud. Paistsid olevat rõõmsad ja õnnelikud liikudes ühelt atraktsioonilt teisele. Igaljuhul asutus oli avatud ööpäevaringselt ja kukerpallid jätkusid päevalõppedes kiirenevas tempos. Ka vähemalt üks hiir käis öösel oma valdusi kontrollimas, aga kuna ma ainult kuulsin ja ei näinud, võis see vabalt ka mõni eestis tundmatu, ukraina kukkurkurat olla.

Lõin ka veidi statistikat kokku. Teel oldud nüüd nädal ja läbitud 1739km. See teeb 248 km päevas.

16.jaanuar. KIEV

SIIN SIIS TOIMUS ORAANZ REVOLUTSIOON

Kell 9 jõudsingi ilma mingite eriliste aktsioonideta Kiievisse. Kohe jaamas oli hulk mutikesi, kes kõik tegelesid korterite pakkumisega. Kontakteerusingi ühe jutukama mammiga. Rääkisime ühe korteri 25$ peale.Ei asunudki väga kaugel. Mingi kolm bussipeatust ehk vaksalist. Ühetoaline korter, kuuekümnendatel ehitatud hrushovkas, telekas, dush, külmik. Nagu peab. Ainult disain oli 20 aastat tagasi tehtud ja pärines loomulikult slaavi kultuuriruumist. Ongi hea saab kohe asuda kohalikku olustikku sisse elama.
Panin siis peale pesu tagasi vaksali poole.Sealt oli mul silma jäänud reklaam, kus kutsuti linnaekskursioonile. Minu meelest parim variant linnaga tutvumiseks. Näidatakse kõik linna kuulsamad kohad üle ja jutustatakse ka infot juurde. Sõitsimegi läbi linna. Näidati tähtsamaid hooneid, kirikuid, väljakuid, ausambaid. Lõpuks oli peatus Kiev-Pecherski lavras, kus võis iga nägu veel eraldi ekskursiooni võtta maa-alusesse vanasse kloostrisse. See oli asutatud juba 11 sajandil mingi kreeka munga poolt. Kaevatud Dnepri kaldasse ja käikude kogupikkus pidi mingi sada kilti olema. Rahvale muidugi ainult osa avatud. Rääkis siis tädi, kuidas mungad vanasti elasid. Igal kutil oli kaevatud oma kong. Hullemad vennad olid lasknud ukseava kinni müürida ja jätnud ainult luugi söögi jaoks. Ja nii nad siis elasidki seal oma õndsuses. Mõned said pühakuteks ja need on jäetud sinna samasele muumiatena. Täitsa vahva koht.

Sai ka niisama linnapeal hulgutud. Elanike pidavat 2,4 miljonit olema. Naised on nagu juudi jõulupuud. Kõik riided alates saabastest kuni mütsideni peavad sädelema. Mehed seevastu on mustas ja hallis.Huvitaval kombel sai isegi eesti krooni vahetada.Olid mul mõned sajad, mõtlesin , et mis ikka kaasas vean ja mõned Leedu rahadki sai grivnaks vahetatud.
Poodides hinnad umbes nagu meil. Aga erinevates poodides võib samal asjal 100% erinevus olla.Kõige rohkem hämmastas mind postkontorite rohkus. See pidi koht olema, kus saab kõik maksud ära maksta. Mitte nagu meil pangad. Ja samas postkontorites kaukekõnede kabiinid, mis kogu aeg helistajaid täis.Huvitav kas kodust ei saa helistada, või on nii kallis? Või pole lihtsalt telefone siiani kodudes.
Õnneks on ilm siin elamiskõlbulik, oma 5-6C. Aga internetiga samad jamad, kui Valgevenes.@ kohvesid vähe, pead algul aja ütlema, palju tahad navigeerida.Kui ei jõua oma toimetusi lõpetada, kaob pilt ja oma poolelijäänud kirja näiteks taastada ei õnnestu. Samas on juba mingile järgmisele kutile su arvuti välja renditud ja pead jälle järjekorda asuma.Paras kamm.
RAHA Kursid kõikjal väga erinevad aga umbkaudu
1 EUR=6 Grivnat
1EEK= 0,4 Grivnat