18.Jaanuar. ODESSA

Odessa sadam

Eile sai veel tiirutatud Kiievis. Avastasin, et mu kingad hakkavad purunema. Tegelikult saigi vanemad asjad ostetud, et hiljem ei hakkaks südametunnistus piinama, kui tuleb aeg neist lahkuda ja saata prügikasti. Aga kesklinnas, kus ma põhiliselt liikusin, paistsid poodides ainult mingid ilueedide kingad ja ega alla 1000 eegu näha polnud. Mõtlesin riskida ja oodata hinnapoolest tarbijasõbralikemaid riike. Vanarahva bõliinadest olin kuulnud, et Türgi pidi üsna taskukohane olema. Lubasin oma kingadele rohkem puhkust ja südamlikumat suhtumist, kui nad Türgini vastu peavad. Neil ei jäänud muud üle kui vaikides nõustuda. Olime juba sõpradeks saanud, ja kus sa ikka sõpra hätta jätad, nii et see päevakorrapunkt oli meil üksmeelselt lahendatud.

Sain ka infot lindude kohta. Üks taksojuht luges mu näost vist välja, et ma tahan sel ööl kellegi juustest lahti köita paela ja tegi ahvatleva ettepaneku, et ta aitaks leida kellegi, kes aitaks mul mööda saata öö. Pidin kahjuks viisakalt keelduma, aga samal ajal hakkas hind ka langema nagu New Yorgi aktsiaturgudel repressiooni ajal. Eemaldudes kuulsin veel hinda, mis minu peas töötles selle grivnadest ümber 130 krooniks. Veidi hiljem sisenes mu hinge tunne, nagu oleks ma koduperenaine, kes jätnud Stockmani hulludel päevadel ainult 199 kroonise Armani nõudepesulapi ostmata. Aga samas tundis mu teine mina uhkust, nii stoilise ja kindla käitumise puhul. Minu iseloom on ju tavaliselt nagu litsi püksikumm, mis venib üsna suvaliselt.

Käisin ka ühes vanalinna hubases kohas söömas, mis polnud küll väga noobel, aga hinnad üllatavalt kõrged. Kuna häbi oli ka lauast tõusta ja vehkat teha, võtsin ühe normaalse hinnaga õlle. Tuli just õigel ajal meelde, et mul köögiga korter ja saan kokkuhoiu nimel midagi ise miksida.

Olin juba varakult uurinud , kuidas linnast Odessa suunas välja pääseda. Kuna ilm oli suurepärane, võtsin nõuks oma ostetud fotoka kulutused tasa teha mugavuste arvelt ja sõita häälega. Vaatasin, et 433 km peaks päevaga välja vedama. Tegelikult suures linnas on väga suur jama linnast välja saamisega. Võttis paar tundi, et kõigepealt bussiga, siis marsakaga jõuda mingisse kohta, kust linna piirini veel tükk maad. Küsisn nõu ühelt onult. Ta soovitas mingit x number bussi, mida igatahes 20 min pärast polnud veel tulnud. Kes aga tuli, oli onku naine. Nüüd läksid vanad omavahel kaklema, mis nr. buss ikka läheb. Naise hääl meenutas igaljuhul kooliajal kuuldud tsiviilõppuste sireeni. Teades tarkade soovitusi, et kõva häälega inimesed on targemad, sattusin lõpuks tädiga vestlusesse. Tädi teadis täpselt, et rasked ajad, pätte palju, kes röövivad ausaid autojuhte, ja selles verises ja õudses tapmiste laines, mind keegi peale võtta julge. Sõitku ma parem paar peatust tagasi, kus mingi vaksal ja sealt bussid igal ajal Odessa poole vuramas.

Sõitsingi veel korra Kiievi poole ja vaksalis kohe marsakas ninaga Odessa poole. Minu informatsiooninälga rahustasid nad vastusega "umbespooletunnipärast" liigume. Küsisid 120 raha. Nuputasin ja arvestasin aga asi tundus enamvähem ja maksin ära. Hiljem nägin, et üks tüdruk andis sajase ja sai veel 10 tagasi. Nii, et pole veel kohaliku nägu. Aga kurb asi selgus alles hiljem. Nimelt ootavad soffrid seni, kuni kõik istekohad täis ja alles siis spurdivad teele. Nii mööduski 2 tunnikest äärelinna melu ja arhitektuuri jälgides. Aga siis, kui viimane mehike oli autosse roninud vajutas autojuht gaasi põhja ja võttis selle ära alles Odessas. Muidugi üks pissipeatus ka vahepeal. Oli vist enne sõitu ühe Red Bulli ära kulistanud ja omale tiivad saanud.

Odessa hakkas juba ennast magama sättima. Tegin ennast enne kodust lahkumist Hospitality Club liikmeks. See tore koht internetis, kus rännumehed ja niisama toredad inimesed kogu maailmas võtavad tasuta öömajale. Mul oli juba Minskis kontakti võetud Dimaga Odessast. Ja nüüd oli vastus käes, võin tema juures olla palju soovin, kuid pidid väiksed agad olema.

Tuli välja, et Dima on üliõpilane ja elab ühikas. Aga ühikas hullem kord, kui meil nõuka ajal.Võõrad ööseks välja. Kuri tädi istus trepi ees laua taga, nagu Ukraina panga president. Tema näost võis lugeda sõnumit, seljataga on Moskva ja siit edasi mitte üks samm. Dima oli aga mingit meelehead enne tädile teinud ja oli salajane kokkulepe, üheks ööks ja kell 7 hommikul, enne uut vahetust pean kadunud olema. Dima lohutas mind ukraina vanasõnadega, hommik ju õhtust targem ja midagi ikka homseks välja nuputame. Dima tegi veel küpsiseid tee kõrvale välja ja pakkus mulle enesekasupüüdmatult teise korruse nari.

Nende nö. ühikakorter oli kahe toaline ja teises toas oli veel kaks selli. Minu voodi tegelik omanik paigutati teise tuppa, kus üks madrats raskemateks aegadeks varutud oli. Peldik ja dush, mis jooksis ööd kui päevad oli ühine ja ei tekitanud minus mingit huvi seda kohta tulevikus külastada. Tarakanidel oli koridoris, mis oli oskuslikult köögiks ümber kujundatud, oma Disneyland organiseeritud. Paistsid olevat rõõmsad ja õnnelikud liikudes ühelt atraktsioonilt teisele. Igaljuhul asutus oli avatud ööpäevaringselt ja kukerpallid jätkusid päevalõppedes kiirenevas tempos. Ka vähemalt üks hiir käis öösel oma valdusi kontrollimas, aga kuna ma ainult kuulsin ja ei näinud, võis see vabalt ka mõni eestis tundmatu, ukraina kukkurkurat olla.

Lõin ka veidi statistikat kokku. Teel oldud nüüd nädal ja läbitud 1739km. See teeb 248 km päevas.