5.veb. BAKU-LENKORAN

BAKUU UUS BUSSIJAAM



Oli aeg minna Iraani viisa järgi. Suured tervised tuttavatele turvameestele ja niuh väljaspool järjekorda leti taga. Aga ei taha allahh mulle libedat suuska soovida, ja viskab ikka väikseid kivikesi teepeale. Selgus, et muidu nagu tip-top poiss riiki sisenemiseks, aga selle asemel, et 15 € maksta olin mina 50 ära andnud. Ütlesin, et andke siis ülejäänud tagasi, aga ei. Mine uuesti panka, kirjuta avaldus ja maksa 15€ aga valesti makstud 50 saab tagasi alles kuu aja jooksul. Ja jätku ma ilusti oma bakuu adr. kuhu teade saata. Ei mingeid panga ülekandeid minu arvele. Ikka sulas ja samast pangast. Tegin küll omast arust soodsa pakkumise, et jäägu see ülejääk teile härrad mustadeks päevadeks, aga saatkonnatöötaja arvas, et seda võib kodumaa ministeerium tõlgendada korruptsiooniga ja saatis mind ikkagi panga poole. Aga midagi hakkas mulle kahtlasena tunduma, kui turvamehed mulle taas abistava käe andsid ja viisid mind kokku, nurgataguse keldripoe juhatajaga. Ärimees oli lahkelt nõus mind aitama, kui pangas annan raha tagastamise aadressiks tema nime ja kordinaaadid. Kõik see teenus maksab ainult 10€. Nii et kui pangas käidud ja paberil tema nimi saan 40€ peo peale.

Minu dr. Watsoni nina ütles kohe ära, et süsteem töötab juba pikemat aega. Kõik liigub kuidagi sujuvalt. Alul ütleb letitagune onu oma aksendiga inglise keeles fifty ja pärast teatab, et tema käskinud fifteen maksata. Kurat sest keskiraani dealektist aru saab. Turvavennad proovivad sind enne abistama hakata, kui sa oled neile oma muret kurtnud ja nagu juhuslikult on mingi kohalik ärimees ümber nurga, kes teab täpselt kuidas asi käib. Paistab, et süsteem töötab õlitatult ja kõik on õnnelikud. Isegi mina olin.

Nii siis jälle linna teise otsa ainsasse panka, mida Iraan tunnustab ja uus raha sisse. Tagasi bangast võttis mind rajalt maha üks taksojuht, kes oli nõus mind mingi nalja hinna eest ära viskama. Kui olime juba liikumas, sain aru et sohver on ikka täitsa täis. Ajas mingit segast mula ja lasi punn põhjas oma lemmik musa, ja poole tee peal hakkas kurtma, et see raha ikka liiga väike peaks ikka rohkem maksma, aga kui ma ei taha maksta siis viskab ta mind siinsamas maha. Olime juba oma kümme minti mingit tundmatut rada kihutanud, ja väljavaade kuskil tundmatus kohas maanduda ja hakata otsima uut teejätkamise võimalust, paistis üsna masendav. Eks siis taas sai hakatud kauplemise ja tingimisega tegelema. Lõpuks sai vist mingi krooni paar rohkem, aga mina olin taas saatkonnas, viisa näpu vahel ja tuju nagu Dvigateli keevitajal, esimesel mail.

Edasi siis tee piirilinna Lenkorani. Iraani piir on tegelikult Astaras, oma kümmekond vist kilti Lenkoranist.Rahva jutu järgi pidi bussijaam olema suur ja uus, aga oli teine paras peldik. Siin nägin ka esimest korda seda stiili, kuidas lõunapool autotranspordi süsteemid töötavad. Hiljem nägin seda kõikjal, aga siis tundus see mulle uus ja eksootiline.

Nimelt seisis bussi ees mingi mardisandi moodi mees ja tõi perioodiliselt oma kõrist välja võimsa karjatuse, linna nimega kuhu buss liigub.Ise müüs ka pileteid. Ja iga bussi ees oli taoline kloun ja bussijaam kajas geograafilistest röögatustest. Igal hõbekõril oli oma tüüpiline stiil ja koloratuur. Mõni hõiskas tõusvas toonis kolm korda järjest linna nime, et siis väike hingetõmbe paus teha, mõni venitas silpide kaupa, mõni lõugas nagu tarsani filmis. Eks neilgi oma moed ja müüginipid.

Väga meeldejääv oli bussifirma nimi-Titanic. Beale bussi istumist ja interjöriga tutvumist sain aru, et nimi oli nagu rusikas silmaauku. Pooltel istmetel olid eelmiste reisijate poolt poroloon ära söödud. See vrakk polnud harja enam ammu näinud ja paistis,et ta läheb tõesti oma viimasele kohtumisele jäämäega ja mina pean selle ajaloolise sündmuse tunnistaja olema.

Hakkas siis meie jäälõhkuja liikuma ja roppsuu- röökur tolgendas uksepeal ja kisas oma mantrat, Lenkoran, Lenkoran. Vahepeal juba kahtlsin, et karjub vist terve tee, aga mingi hetk sai temalgi võhm otsa ja rahunes maha, et igas külas jälle oma sahtel lahti ajada ja oma röögatustega kohaliku rahvast sõitma meelitada.

Aga pole halba ilma heata. Varsti kogunesid mehed tagaotsa ja hakkasid suitsu venitama. Eks minagi jälgisin seda rahvusliku tava. Paar korda tuli karjuv mees ka keelama. Vaikides kustutasid kõik oma konid ja kui pasun oli lahkunud, küsiti jälle viisakalt üksteise käest tuld.
Öö hakul saabusime Lenkorani.
Keegi bussist soovitas mulle ka mingit normaalset odavamas klassis olevat hotelli. Takso hind oli siinkandis veel poole kukkunud. Aga hotell oli minu saabumise kartuses just remonti pandud. Fuajees mängisid poisid piljardit ja turvamees pilgutas mulle silma. "Ühe toa leiame balti sõbrale ikka". Viis siis läbi barrikaadides remonditava koridori ühte tuppa, mis alles remontimata. Voodi oli sassis, aga poiss tõmbas kohe koju ja poole tunnipärast tõi uued linad. Tuli välja, et see on tema tuba, kus valvamise vahepeal käib silma looja laskmas ja tegi siis veidi lisaraha voodi väljarentimisega. Linad pidin muidugi ise ära vahetama ja selle töö käigus leidsin padja alt ka ühed võimsamat sorti käärid. Paistab, et teeb oma tööd ikka südamest.
Kõhuke hakkas ka oma nõudma ja nii viisidki mu jalakesed linnapeale. Õhtu oli juba täitsa kottpimedaks läinud ja ükski lamp linnapeal ei põlenud. Jälle mõtlesin kohaliku nafta ja elektri seosele, aga mitte ei lahendanud seda võrrandit. Kuskilt kaugelt igaljuhul mingi tuluke paistis ja ligemale jõudes oli seal lausa tulede meri. Tuli välja et olin sattunud Alievi väljakule. Oli suur Aliev platsi peale pandud, käsi näitamas helge tuleviku suunda. Väljak oli ikka oma jalgpalli platsi suurune ja sinna oli kogu linna elekter kokku kogutud. Muideks, kell oli alles üheksa ja mina ainuke inimene platsil. Suure mehe jaoks on palju valgust vaja.
Tegin väikse õhtusöögi, mille kõrvale pakuti ka ühte vene rahvusest kaunitari, aga kes mind ja minu põhimõtteid teab saab aru, et et olen korralik ja prostitutsiooni tulihingeline vastane.
Täna kilte 350 ja kokku 5584

3. Veebr. BAKU

NAFTALINN BAKU

Ärkasin juba kuuest mingi pomina peale.Magasin elutoas diivanil. Tuli välja, et Parvin, nagu õigele muslimile kohane tegeles hommikuse palvusega. Jälgisin silmanurgast seda riitust. Pole nii hoolikalt enne tähelepannud. Igaljuhul, kõiki liigutusi korrati kolm korda ja siis jälle otsast peale.
Hiljem Parvin muidugi vabandas, et mu und rikkus ja minagi võtsin selle vabanduse kenasti vastu, ning lubasin edaspidigi tal allahiga omavahel olla. Vestlesime ka veidi usuteemadel. Aserid on suniidid ja neil pole seda islamiasja eriti märgata, kuigi usuline elu pidi üsna lõdva olema, pidid enemväham kõik ikka vähemalt päevas korra palvetama, kuigi islam nõuab rohkemat.

Pesemisega on lood veidi kehvasti. Kuigi siin purskab igast diivanistki naftat on seda ikkagi sedavõrd vähe, et sooja vett jagub ainult 8-10 hommikul ja paar tundi õhtul.Aga neile see nii tavaline, et ei kujutanudki teistmoodi ette.

Parvin ruttas tööle ja usaldas võtme minu kätte.Peale sooja vett asusin taas tutvuma linnaga. Esimane ehmatus tabas kohe metroossse sisenemisel, kui pollarid tahtsid näha mu seljakoti sisu. Pidavatki metroodes kontrollitama, ega järsku mõni kilo trotüüli pole kotti ununenud. Mina tedupärast vean ainult hädavajalikke asju endaga kaasas.

Esimene põgus tutvus linna kaubanduseluga näitas, et taas on üks riik, kus on ebaproportsionaalselt palju moblade poode. Ju siis uus asi ja nõudmine suur. Tore komme tel.poodides: käsitsi kirjutatud paberilehtedel ripuvad seinal sajad telefoni numbrid, mis parasjagu saadaval. Kõik on klassifitseeritud hinna järgi. Ümaramad ja toredamad numbrid kallimad ja täitsa tavalised poolmuidu. Ole meheks, vali omale nummer ja pleki.

Mind üllatas, et elu paistab siin rohkem edasiliikunud, kui Georgias. Putkamajandust vähem ja normaalseid poode rohkem. Üldse kuidagi kirjum. Aga naftarahad ju peaks taga olema.
Silm puhkas aga Suure juhi Alievi ja tema poja- praeguse presidendi piltidel, mis olid vähemalt igal tänavanurgal, kui mitte tihedamalt. Tihti oli ka näha mingeid loosungeid, kus all suurelt ALIJEV. Ju siis tema mingid mõttevälgatused ja muud ajaloolised sõnad.(ei saa ju keelest ka aru)
Sattusin ka kogemata mingile uhkele surnuaiale, mis üsna keset linna.Iga venna haual oli vähemalt 3. meetrine kuju, kellel käed tuules lehvimas, kes mõtlikult pingil istumas. Ja oh imet, seal ka vana Alievi enda haud koos valvsate miilitsatega.

Õhtul korraldas Parvin uhke söömaaja. Oli turult pool lammast ostnud, ja nüüd keetis ja küpsetas mingi vanavanaisade retsepti järgi mingit asja kokku. Jäin väga rahule ja imesin veel kaua oma sõrmekesi. Söögiajaks aga toodi välja värske ajaleht ja kasutati laudlina asemel.Vist seegi iidne traditsioon.Aga väga mugav asi välja mõeldud. Kondid ja muu pläga sai kohe taldriku kõrvale ajalehepeale sundimatult maha kukutada. Ja peale sööki ajaleht koos jäänustega rulli ja prügikasti. Roheliste seisugohast tore ettevõtmine. Mitu miljonit ruutkilomeetrit metsa jääb raiumata, kui kogu euroopa samamoodi käituks. Ajalehti saab kasutada ju kõigepealt lugemiseks, siis pakkepaberina poes või turul, siis katad õhtul sellepeale laua ja teadlikumad inimesed lähvad sellesama lehega veel peldikudsse.

Õhtul tõi peremees veel vesipiibu ja popsutasime seda koos vestlustega elust naistest ja muust tühjast tähjast.

Järgmine päev oli Parvinil vaba ja juba hommikul asusime koostama võitlusplaani. Peale vanalinna kultuuriväärtuste külastust oli plaan minna ooperisse. Pidi laulma kohalik kõvem kuldkõri.Aga olge lahked, kui uurisime piletisaamis võimalust siis selgus, et kohalik Maria Callas oli tõbine ja toimub hoopis teine tükk, mis olevat Parvini arust jama. Otsustasime hoopis Bakuu uhket ja uut SPA-d külastada. See pidi olema üks esimesi Azerbaijanis ja ka suuremaid ning uhkemaid.
Kõigepealt siis võtsime sauna käsile, sest Parvin lubas näidata ehtsat azeri massaazi.Mina nagu ikka võtsin ennast riietusruumis paljaks kui porgand ja asusin saunapoole teele.Aga tee ei olnud pikk, kuna Parvin peatas mu ja saatis suspesid jalga panema. Ma juba oleks läinud palja tiluga. Heal juhul oleks vist sattunud häbistavate irvituste keskele, aga halvemal juhul oleks võibolla pidanud shariaadi kohtu palge ette astuma ja karistus selle asja eest oleks: mis ripakil see maha raiuda.
Spa ise oli mulle, kui Pärnu terviseparadiisi kundele kuidagi pisike ja nigelavõitu.Massaazi vend oli ka oma poe kinni pannud, saun oli leige ja lahja ja mulle ei jäänudki muud üle, kui bassu ääres õlut libistada ja lutsu visata.
Õhtul tossutasime jälle vesipiipu ja ootasime linnavalitsuse poolset sooja vee saadetist.

1.Veebruar.BAKU

BAKU NAFTAVÄLJAD

Mida lõunapoole seda rohkem mustust. Aga see on köömes. Veidi ehmatab esimesed päevad ja siis tunned end täitsa omas mahlas. Vaksal tervitas mind nagu kõikjal tohutute kauplejate hordidega, rahavahetajate, ja üliagarate taksojuhtidega. Mis aga Bakuu vaksalis tore, oli ühes putkas majutustega seotud bussiness. Pakuti odavaid hotelle ja era öömajasid. Ega muidu poleks teadnudki, aga meie rongi saabudes tekkis selle putka taha imekiirelt järjekord. Mul oli juba läbi HC lepitud kokku Parviniga öömajasuhtes ja ei hakanud oma trügimisega järjekorra koormust tõstma.Igaks juhuks uurisin ka putkaöömajanduse hindasid. Olid odavad küll. Tegin tavalise liigutuse , mis mul võõrastes kohtades selgeks saanud. Ära võta vastu ühegi taksojuhi pakkumist, mine ümber nurga kuskile söögimajja, tee kohalikega tutvust ja uuri hinna strateegiaid. Oled kohe paari söögikorra võrra rikkam, sest raha ju jääb taskusse. Sain siis lõbusa baarmeni käest ühe kohaliku sooja õlu- 6 eeku ja kuna mu võõrustaja pidi saabuma töölt alles õhtupoole, plaanisin kohe käiku Iraani saatkonda, sest mida kiiremini viisaprobleemid korras, seda rahulikum uni. Mis mulle kohe selgeks tehti, oli kahes kohalikus vääringus arvestamine. Nimelt, mingi pool aastat tagasi oli muudetud väga lollaka vahetuskursiga raha vääringut. Vana 1000 manati oli 0,2 uut.Kohalikud pakkusid inertsist küll hinda vanas rahas ja mõned eesrindlikumad oskasid juba ka uues vääringus kaupa teha. Aga esimesel päeval ajas see minu kõvaketta korduvalt kokku.

Kuigi takso hind oli siin köömes, oli marsa hinnad täitsa nagu humanitaarabi projekt. Sellele sai lisaks veel tasuta nautida suitsetavate juhtide kohaliku mahorka aroome. Muide suitse jagati täitsa imelike hindadega. Bond oli turul eesti rahas 3 krooni.

Sain ilusti ühe marsaga Iraani satkonna nurgale ja asusin ka kohe viisataotlusprotseduure täitma. Algul ehmatas mind silt seinal-koos muude paberitega vajalik ka arstitõend AIDS-i, hepatiidi ja muude katkude kohta. Mitte, et ma nüüd tõbine või sant oleks, aga teadagi igasuguste paberite ajamine võtab aega, rikub tuju ja viib hauale kiirelt ligemale. Õnneks nõuti sedasorti pabereid ainult aseritelt. Muidugi oli minulgi väike värin altpoolt põlve, kuna kuulduste järgi olevat Iraan kurjusetelje riik ja ajatollah valvas pilk jälgib usinalt, et pahad poisid ilmaasjata riiki ei satuks. Ankeet nõudis isegi vanaema- vanaisa nimesid, küsimust rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulumise kohta, viimase juudiriigi külastuse kohta ja oli veel mingeid jaburaid küsimusi, mis ei jäänud meelde. Andsin kiip smailinguga paberid luugist sisse, onu küsis veel midagi ja saatis raha maksma. Aga jälle jama, rahamaksmine ainult ühes kindlas paigas ja nagu seadus, pank linna teises otsas. Kahe suitsu eest selgitas mulle kohalik turvamees linna marsaliikumise plaane ja nii ma lendu tõusin, et olla tunnipärast tagasi, makselipik näpuvahel. Proovisin ka turvamehele oma seljakotti hoiuks jätta, aga ju ta kartis pomme ja ei julenud mu kotti laua alla jätta. Tagasi jõudes valdas mind õnn ja vile tuli jälle huulile. Islamiriik vajas ainult kolme päeva, et teha selgeks , kui kardetav ma nende usule olen.

Oli veel veidi aega, Parviniga kohtumiseks. Rikkalik lõunasöök röövis vaid 30 EEK ja kuna ilm ilus siis sai veidi jalutatud promenaadil.Hiljem seletati, et tänu naftareostusele on vesi siiski ujumiskõlbmatu ag, alles veebruar ja ei tahtund oma varbaid märjaks teha.

Ka siinmail on komme, et rahvas vahib su igat sammu ja pilkude kohtudes ei pööra keegi pead nagu meil kombeks.

Ja siis kohtusime mu uue sõbra Parviniga. Elab koos Sergeiga Mustamäe tüüpi linnaosas kahetoalises üüriorteris. Kahekesi, sest üürihinnad pidid röövellikud olema. Kui keskmine palk kuskil 150$ ringis, siis nende korter on 400$. Poiss on ise 23 töötab raamatupidajana kuskil lääne -Azeri ühisfirmas. Saab umbes 5000 eeku ja see pidi väga kõva sõna olema. Üldiselt on vällamaa osalustega firmadesse kõva rebimine palga suurust arvestades. Ja ka nafta firmades pidi rohkem saama. Õppis Türgis ja oli plaan Saksa minna edasi õppima, aga isa surm oli sellele kriipsu peale tõmbanud. Uurisin ka pruudi kohta. Pidi probleem olema pruuti leida, sest kõik tahavaid rikkaid ja vana kombe kohaselt on ikkagi pruudi isa otsustaja. Ja kui pole veel väikest kapitali linade vahele kappi kogunud, pole erilist santsu. Tema plaan oli veidi oodata, tiir euroopas teha ja ehk siis kunagi tuleb see õige aeg.

1 EUR =1,15 AZM

18 EEK= 1 AZM