15.Jaanuar. MINSK

Oli ilus mõte liikuda Kiievipoole hääletades.Näeks vähe maad ja tutvuks rahva parimate esindajatega, aga Lukashenka keeras käkki nagu ikka ja saatis hullemast hullema ilma mulle karistuseks kaela.Käisin tiiru raudteejaamas ja selgus , et rong läheb alles 21.Kolisin siis hotellist välja, kott hoiuruumi ja veel väike tiir linna peale, seekord juba mööda kaubanduskeskusi.


Lõpuks leidsin mingi SONY. Küll eelmise aasta mudel( olin just Eestis kataloge uurinud) aga loodetavasti ajab asja ära. Veidi kallim kui eestis ja paha lugu, et kaart müügil ainult 250-ne.Ehk ostan kuskilt veel mõne , kui väheks jääb. Plaanis on igaljuhul foto24-s pildid ülesse laadida (tegin kodus ilusti konto valmis). See oli kõige kõvem-2 MB. Peaks jaguma ja kui ei jagu siis avan mõne konto veel.


Interneti koffedega on siin paras kamm. Ega neid eriti pole. Mina leidsin vaksalist. Arvutid on ketiga kenasti lauajala külge aheldatud. Ju siis unustatakse vahel mõni lahkudes taskusse.


Seni kuni jõudsin oma postkasti sirvida, lõi arvuti vähemalt viis korda välja ja igakordne sisselogimine, nende esimese maailmasõja aegsete arvutitega võtab jälle tohutult aega.
SÕBER KOLJA

Jälle langeb taevast igasugust asju, rahet vihma lund ja mingit muud sitta. Linnapeale sellise ilmaga, kus normaalne Valgevene mees, ei aja isegi naist välja, ei kipu. Nii tuli veeta mingi 3-4 tundi vaksalis.Liikusin siis ühest bufetist teise ja vahtisin niisama rahvast. Sain tuttavaks Koljaga, kes pajatas üksikasjalikult valgevene rahva kannatustest ja sangarlusest selles raskes ja halastamatus maailmas. Tema vaeseke pidi oma pere toitmiseks Venemaal tööl käima.
Valgustasin ka ome reisiplaane, et minek Indiasse. Kolja oli vist kooli mingil ajal pooleli jätnud. Ta teadis üsna kindlalt, et Valgevenest lõunas on Ukraina, mitte India ja kahtles, kas ma ikka õigele rongile pileti olen ostnud. Lõpuks saabus hüvastijätu moment. Sõber Kolja ostis mulle mälestuseks kolm kohaliku õlut ja saatis mind perroonile. Tema susla pidi alles tunnipärast lahkuma. Patsutasime ja lubasime midagi teineteisele tuleviku suhtes ja nii ma kiskusin oma jalad kangelaslinna Minski pinnast lahti.
Õnneks juhtusin kupeesse, kus peale minu oli ainult Dima.Neljakesi pole just nendes kastides eriti meeldiv sõita, aga kahekesi on paras.Dima oli üsna järsult meelestatud batka ulakuste suhtes. Leidis minus jutukaaslase, kellele kohalikke jubedusi ja lollusi kiruda. Teadis vist, et minust pole koputajat ja sai südamelt oma mustuse välja puistata.
Keskööpaiku sai ka ilma ektsessideta riigipiir ületatud. Kartsin veidi, et hakkavad kindlustuse pärast nokkima, aga lahkuv Eestlane ei huvitanud enam riigivalvajaid.

14.jaanuar. MINSK

HOONED RAUDTEEJAAMA VASTAS

Hotell meenutab meie üheksakümnendaid. Igal korrusel korrapidajad, fuajee suur ja kõle, nagu Reikjaviki hipodroom, aga kasiino on 24h avatud. Restoran samades aastates. Rootsilauast ei teata veel midagi. Kelner toob omleti, tüki võid ja mõne tüki vorsti. Lahustuv kohv ja tee on hinnas, aga normaalset kohvi tuleb eraldi tellida ja loomulikult maksta. Adminn istub ukse juures ja haigutab vahetpidamata. Rahvast paistab ainult veerandi saali jagu olema, kuigi hotellis üheksa korrust vist.

Aga kohe on ka asi selge, miks turiste lahjalt. Täna pühapäev, ortodoksi kalendri Uus Aasta ja peale selle kohalikud valimised.

Tegin väikse meigi ja linnapeale. Jube tuul ja kohati sajab mingit lumemoodi asja. Olin üsna vaeselt riides ka, sest tean, ikka- ikka lõunapoole ja võtsin ainult soojema kliima pesu kaasa. Kolasin siis veidi vanalinnas, vahepeal käisin mõnes kõrtsus ennast soojendamas ja kohalikku õlut proovimas.

Igal pool tahan alati kohalikku õlut proovida.See on see, mis jätab kustumatu mulje kohalikust maast ja rahvast, kes peab seda asja jooma. Vahel on kohalikest kahju, et taolise õlle on jumal neile andnud, aga suurem osa kordadest mõtlen, et võiks siin kauemgi olla. Aga siin pole vist popp Valgevene õlut juua, kõikjal ainult lääne margid. Aga midagi ikka leidsin ja päris normaalne. Kõrtsi hinnad vanalinna baarides veidi kõrgemad, kui meil, aga mitte tapvad. Ise räägivad, et 500$ palka saab ainult erafirmades( eracompanisid olevat väga vähe).Riigitöötaja -üks mu vestluskaaslane, müügiosakonna insener MAZ autotehases pidi ainult 300$ saama. Ja kinnisvarabuum sealgi möllamas. Korterihinnad kesklinnas oi-oi-oi. Ka toidupoes oli hind meie omast veidike kõrgem. Aga suitsud ja viin olid ikka poole odavamad.

Üleüldse Valgevene üllatab oma puhtusega. Kuigi olin kuskilt ka enne sellest kuulnud, aga ei tahtnud eriti uskuda.Kohalikud on ka selle üle väga uhked ja toonitavad seda eriliselt. Aga suure saladuskatte all öeldi, et ega teised väiksemad linnad nii puhtad pole. Siin Minskis on batka Lukashenko puhastusoperatsioonid isiklikult oma kätte haaranud. Vähemalt üks asigi, mille eest võiks talle paar punkti anda.

Vanalinnas ka baarid, bubid täitsa kobedad. Meenutab millegipärast veidi Leedu stiili, nii mulle tundub isiklikult. Onu Stjopad- militsionäärid, aga kõikjal ja mis autodega! BMW, Audi, ja ka jeebid pollaritel kabuuri all. Harilikul töömehel ladad ja mokitsad. Aga ka muidu rohkem lääne masinaid, kui Venemaal. Kuna pühad ja pühapäevad siis ka poed kinni. Vaja ju uus fotokas leida. Aga homme ka päev.

Õhtul, sööklas (nii vist ausam meie hotelli restot nimetada) hakkas ka mingi pruut tutvust tegema. Peale kohustuslikku sissejuhatust pakkus varjanti, et teeks minu kulul väiksed sõpruse napsid. Pidin siiski keelduma, sest äsjased Leedu tutvumisõhtud läksid mulle üsna kulukaks, ja kujutasin juba ette ta järgmist käiku, ehk magaks minu voodis minu kulul. Vihjasin vaid läbi lillede, et sõprust rahaga ei osta. Ta paistis üsna arusaaja tütarlaps olema ja peagi nägin kuidas ta oma viinajoomise abi juba järgmises lauas pakkus. Igal juhul, kui lahkuma asusin tiirles ta mingi jobariga tantsulaval ja nagu ma ta kehakeelest aru sain, oli tantsu nimi surev luik. Kokkuvõtteks -palju toredaid inimesi.