31.jaanuar TBILISI - MTSKHETA

MTSKETHA-SIONGMIVE KLOOSTER

Hommikul kohvi juues, lõin oma kaardi lauale laiali ja asusime uurima kuhu sõita, et poleks väga kaugel ja samas oleks midagi vaadata.Homme hommikul ju vaja tagasi Azerite saatkonda jõuda.Leidsimegi koha, mis parajalt kaugel- Mtshketha. 3-5 saj. oli Georgia pealinn. Just sellel ajal, kui mägede pojad ristiusu vastu võtsid. Ja nagu kombeks on siiani Gruusia ristiusu vatikan. Kõige pühamad isad hoiavad seal oma reliikviaid. Nagu kiriku peakorter või kuidagi. Marsaga võttis ainult silmapilgu, vist ainult 20-30 kilti. Ilm oli jällegi nagu kallil kodumaal, mingit sitta tuli taevast ja tuul puhus kõrvad vastu pead. Peakirik oli ise pisike, aga samas vanasid ikoone ja muid püha atriibuute täis. Mitte väga kaugel ka klooster. Vist võttis ainult tunnikese, et tiir peale teha. Linn oli ka imetilluke ja õige otsus peale tutvumist kohalike sihvkamüüatega, oli tagasi pöörduda.

Tbilisis sai veel väike tiir teha linnaosadesse mida siiamaani polnud väisanud, mõned interneti tiirud ja läksingi tagasi Anna juurde. Kuna oli viimane õhtu lubas Anna veidi pidulikuma õhtusöögi teha. Minu meelest olid siiani kõik õhtusöögid olnud nagu Michelini tärniga restoranis, aga uudishimu käis selga. Ostsin viisakusest nurgapealt poest ka ühe keskmises hinnaklassis veini, aga maitses veidi nõrgana.Pole ju teab mis Kahheetia veinide sommelier ka.

Mis mind üllatas oli......ehtne eesti maitsega sült. Sellel oli muidugi oma nimi ka, aga kõrvadest see keeruline sõna edasi vasakusse ajukerasse ta ei jõudnud. Ja mis nagu ikka, tsatsa laual. Mõne aja pärast leidsin end vestlemas perenaisega Gruusia keeles, aga mingis imelikus dialektis.Tuletasin meelde eesti vanasõna-kiida tsatsat palju kiidad, maitse on ikka nagu samagonil. Tore õhtu oli. Lohises üsna pikaks.

Hommikul oma kandilise peaga põrutasin kohe Azerite saatkonda. Sealt saadeti mingisse panka, mis asus teises linnaotsas, imepisikesel tänaval ja selle leidmine võttis ikka omajagu aega. Kõik tänava sildid gruusia keelsed, ainult küsi mõne käest ja siis, kui oma aksendiga palud suunamist, tahavad ju kõik teda, kust oled, kuidas teil seal elu, ja ehk teeme väikse toosti. Aga kiire ju. Ei jõua ja ei viitsi kõigiga jahuda. Ja lõpuks siis imetilluke, pooleldi remondis olev pangake.

Esimene jama tekkis kui oli eurod larideks vahetada, sest just selles rahas sai ainult viisa eest maksta. Aga mul väiksem kupüür sajane euro. Kõigepealt esimene tehing rahavahetus. Letist anti hunnik pabereid ja saadeti kassasse.Kolm paberit kaasas.Sealt sain paber, et nüüd on mul larid olemas. Siis jälle leti äärde ja uued kolm paberit, et mul on osa raha larides ja osa eurodes. Jälle kassasse ja sain ülejäänud raha eurodes tagasi.Tagasi leti äärde ja nüüd kolm paberit, et viisa eest võib raha sisse kasseerida.Kassast kolm paberit, et nüüd on makstud. Jälle kolm paberit letist saatkonnale ja nendega mingi bossu juurde allkirja järgi, mille pidin saatkonnale andma. Kergemat asja annab ainult välja mõelda.

Ja sips- lips oligi viisa käes.Kiire käik veel raudteejaama piletite järgi.Rong õhtul,tagasi linna asjade järgi, Anna juures kõht täis, mõned kalli-kallid ja reis võis jätkuda.

Kupees sõitsime koos toreda Gruusia abielupaariga, kes tegelikult elasid Moskvas, agu tänu jamadele Venemaa ja Georgia vahel olid sunnitud sõitma rongiga Bakuusse, et istuda seal lennukile Moskva poole. Juba üle poole aasta ei ole Gruusia ja Venemaa vahel otseliiklust. Seda Venemaa sõbralikul ettepanekul(boikotil). Peale selle ei toimu mingit kaubavahetust, rahasaadetisi jne. Huvitav, et Eestiga nii kaugele ei jõutudki. Venemaa on ikka alati suur sõbralik riik, kellel on vastikud väiksed naaber vaenlased, kes püüavad oma ameeriklastest käsilaste abil rikkuda arenevat ja rahvaste sõprust toetavat riigi rahulikku arengut. Nii me seal lobisesime kuni rattad tegid ratattaa ja saabus piir.

Azeri piirimehed tundsid meie kupeest kohe raha lõhna. Enne piiripeatust sorteerisid mu kupeekaaslased oma kupüüre erinevatesse taskutesse. Kuskile taalad, kuskile larid ja mingisse kohta manatid. Ja need jagati veel ka omakorda ära erinevate taskute vahael. Mõtlesin, et ju siis mingid tolli valuuta seadused ja eeskirjad, aga ei pööranud tähelepanu ja ei süvenenud asjasse.Kuid siis astusid uksest sisse kaks pagunitega nägu.Üks meenutas millegipärast võileiba ja teine oli rohkem militsionäär stjopa moodi. Viskasime oma passid ja võileib asus mind kiusama imelike küsimustega. Nõudis deklaratsiooni ja tahtis seljakotti näha. Mu nina tõmbas igaljuhul mingit seajalavee taolist aroomi sõõrmetesse ja vennad läksid järjest ülbemateks. Ega otse ei öeldud, aga tundus, et poisid tahtsid raha välja pigistada.Ähvardasid rongist maha võtta ja mu isikut kindlaks tegemaisega aega viitma hakata.

Võtsin oma ajaloost, geograafiast, diplomaatiast ja ÜRO seadustest tulenevad kogemused kokku ning oma veenmisjõuga suutsin selgitada seltsimeestele, et mul on märkmikus, nii Gruusias, kui Azerbaidjanis resideeruvate suurte isade telefoni numbrid. Ainult väike kõne ja siis vaatame edasi. Pole ma mingi seljakoti rändaja vaid külastan vanu sõpru, kes nagu minagi kõrgetel positsioonidel. Imestasin isegi, aga mu bluff mõjus ja üsna demoraliseeruvalt. Piiri hundid vabandasid arusaamatuse pärast ja stempleerisid nii minu, kui ka reisikaaslaste passid. Patsutasin neile õlale ja lubasin neid probleemide puhul alati aidata, ainult helistagu.

Mu Gruusia reisikaaslased olid igaljuhul näost paaviani perse värvi.Ma olevat piirivalvuri vastu häält tõstnud, mis pidavat ennekuulmatu olema ja olevat sinatanud korduvalt. Nende hirm olevat ka sellest, et musta nimekirja sattudes (ega piirivalvur ei saa aru, et me erinevad reisiseltskonnad) võivad neil hiljem suured jamad olla.

Aga kui rong liikuma hakkas, langesid genetsvaled mulle kaela.Mu kõht tundis, et neil oli ikka midagi keelatud kohvri põhjas. Mine tea, aga seni, kui minu isamaalisi kõnesid kuulati, unustati nemad piirivalve poolt täitsa ära. Tuli välja, et eelnev rahapaigutus tulenes iidsest tavast altkäemaksu maksta ja mitte ühele vaid mitmele küsijale. Sellest ka igasse auku raha toppimine. Õnn peitus ka selles, et esimest korda üle pika aja ei pidanud nad minema korruptsiooni libedale teele. Ja peale restoranvaguni taasavamist paistis, mulle väikest tänuavaldust, väljategemise näol, jäi seekord suurem summa taskusse.

Rong hakkas taas liikuma ja liikuma hakkasid ka igatsorti mehed oma suurte kottidega vagunite vahel.Vaatasid kogu aeg üle õla,nagu keegi jälitaks neid, silmad veel hirmust rohelised. Sain aru, et salakaupa liigub siin piisavalt ja kõik mured saab mingi x raha eest murtud.

,nüüd siis 5234 km

30.jaanuar GORI-UPLIDZIHE-TBILISI

UPLIDZIHE KOOBASLINN

Kuigi palusin hommikuks äratust kell 9 kuulsin kobistamist alles 11 paiku. Olin vist üsna vihase häälega, kui nõudsin seletust.Aga hotellitädi oli väga emalik ja õigustas "hommikul alles pidust tuldud, peab ju väljapuhkama" Ei tahtnud mind lihtsalt segada. Võttis ka oma tund enne kui kraanist hakkas soojemat vett voolama ja nii see pool päeva mu plaanid tuksi keerasid. Helistasin ka oma eilsetele uutele sõpradele, nagu eile kokku lepitud.Neil olid juba söögiplaanid tehtud. Tegin neile selgeks, et nii ma jõuan alles öösel Uplidzihhesse ja leppisimegi kokku lahkumist tähistada kui saabun Uplidzihhest.

Tegelikult oli see koobaslinn ainult 10 km kaugusel, aga kohalik buss tegi ringe, et külastada ikka kõiki sealpoolkandis asuvaid külasid ja kõik see võttis lõppuks tunnikese kui saabusin.

Kõik oli väga vaikne.Paistsin olevat ainuke külastaja.Lunastasin pääsme ja kohe pakkus piletimüüa end giidiks.Küsis vist paarkümmend taala aga leppis ka viiega.

Vedas siis mind mööda koobaslinna ja näitas koobaskirikuid ja poode ja maju ja kõiki muud mis linnaelus peab olema.Pidavat ainult kolm taolist maailmas alles olema.Olid juba enne kristust seal elanud ja 4 sajandil lausa Gruusia pealinn olnud.Oli vastu pidanud Ottomanide ja Mongolite ründed aga 1920 maavärinas sai suurema kannatuse osaliseks.Lausa 20 % linna olevat kaljult alla kukkunud.

Olime oma pool tundi jalutanud, kui giidi kotkasilm avastas kassa juures kaks uut turisti. Vanal läks kiireks, kui kiimasel kalkunil ja juba peagi nägin teda uusi kundesid moosivat.Ronisin ise veel pool tunnikest, aga oli veidi tuulisem ja külmem ilm ning unistus lõunasöögist hakkas ka seestpoolt närima, nii et tegin kaabet ja ega seal palju enam vaadata polnud ka. Koopad nagu koopad ikka.

Goris ootasid mind mu sõbrad ja läksime taas külastama Gori kõhutäitmise organisatsioone. Suurepärane lõuna. Ainuke paha asi oli, et täna ei kiskund enam tantsuks. Eile sain igaljuhul tähtsamate Gruusia kaerajaanide sammud selgeks.

Poistel olid ka juuksed üsna haiged, aga paistis , et hea rasvane lammas koos mõne veiniga tegi olemise kergemaks. Uurisin ka, et kuidas keset päeva tööd pole aga vastus oli aus ja selge-nii tähtis ja kauge külaline ei tohi tööd segada.

Saabuski meie kurb lahkumishetk.Mehed mustas panid mind veel marsakale ja sai veel tehtud mõni pilt perekonnaalbumi jaoks.Kui pilet Gorisse oli 10 lari siis tagasisõit maksis ainult 4. Ei tea kas mu kaaskond oli selles süüdi, et hind langes või on tõesti Gorist Tbilisisse vähem kilomeetreid, kui Tbilissist Gorisse.

Bussijaamas nägin ka uutmoodi disainitud tuhatoosi.Õllepurk pooleks saetud ja põhja veidi liiva raputatud.Väga leidlik ja kokkuhoidlik lahendus. Meie rohelistel oleks siit üht-teist kõrvataha panna ja asuda propageerima taaskäitlust Gruusia moodi.

Jälle kogus kilte. TBL-GORI-UPLIDZIHHE ja tagasi 180 km

Kokku : 4584

29. jaan. TBILISI-GORI

GORI PEAVÄLJAK KOOS GOBAGA





Hommikul tegi jälle kohalik kukk mu ärkamise veidi rõõmasamaks.Peale väikest make upi ja kohvi punusin kiiresti Azerbajani saatkonna poole.Bussiga on siin tore sõita, maksab ainult 1.4 eeki. Ja sama ka metroo.Tegin juba eile peamised bussiliinid selgeks ja kasutasin ühistransporti rõõmsasti.Bussis on ka konduktor ja see on alati meesterahvas.Pileteid ei anta ja nii võib õhtuks konduktorile üsna ilusti koguneda.Siinne rahvas räägib, et keskmine palk pidavat 40-50 $ olema.Ei kujuta ette, et sellest kuu lõpuni jagub, kuigi hinnad on kõvasti odavamad.Peab ilmselt mõni kõrvalsissetulek ka olema. Aga kinnisvara ruut pidi 2000$ maksma.


Saatkond asus väga imelikus kohas. Algul tuli läbida mingi lammutust ootavate majade rajoon ja siis keset suurt ehitustandrit, kus mõned kümnekordsed majad juba püsti, asub kümmekond villat, ühes neist ka saatkond.


Õues värava taga pidin ootama mingit asjapulka, kes tõi ankeedid. Pidime neid teiste saatusekaaslastega tänaval, põlveotsas täitma. Kästi neljapäeval tagasi tulla ja lubati heal juhul viisat.


Kuna öömaja oli võetud ainult tänaseni, siis leppisime perenaisega kokku,et tulen kolmapäeval tagasi ja siis vastavalt mõlemapoolsele huvile ei iitsata agentuurile sõnakestki ja teeme mõlemale sobiva hinna.Konsulteerisin Annaga ka marsruudi osas. Selgus kurb tõsiasi.Telekas oli just näidatud, et mägedes on viimastel päevadel kõvad lumesajud ja tänu sellele võivad paljud teed ligipääsmatud olla.Võimalus jääda paariks nädalaks kuhugile külasse lumevangi ei paneks mind rõõmust huilgama. Aga nii pidi mägiteedel tihti juhtuma, et paar nädalat on täitsa norm, enne kui abi saabub.Mõned külad pidid 6 kuud olema tsivilisatsioonist ära lõigatud.Otsustasin, et sõidan Suure Juhi ja Õpetaja Stalini sünnikohta ja siis vaatan edasi.


Enne pidin veel külastama Eesti saatkonda.Olin enne kuulnud, et Pakistani saatkond Teheranis nõuab soovituskirja ehk deem recomendationit ja Gruusia Eesti saatkonna antud paber pidi igati sobima. Niisis jälle bussiga teise linnaotsa. Saatkond paistis väljast uhke lossitaoline maja ja seest oli veel uhkem. Kohalikud turvamehed vaatasid mind Schwarznegerliku pilguga ja nende ajude liikumine oli selgelt näha. Mõtlesid vist kummas sokis mull pomm on. Kohe kutsutigi sisse ja sõbralike ning südamlike tervitussõnade järel, pakkus suursaadik ise mulle istet ja kohvi ja päris "mis noormehel mureks". Saades mult ammendava vastuse, ütles et asi on nohu ja sekretär tõttaski paberit trükkima.


Saadik oli mõnus vunts ja lobisesime viimase aja sündmustest nii Eestis kui Gruusias. Ja siis tuli lausa eestikeelne telefoni kõne.Polnud teab mis suur riigisaladus. Laari Mart oli just lennukiga maandunud. Nüüd tekkis saatkonnas veidi kiirem liikumine ja oli näha, et valmistutakse millegiks suuremaks.Minul suruti taas viisakalt kätt ja jäeti hüvasti. Oleksin Mardiga ka väikse kohvi teinud, aga ju polnud protokolli kohane.Suursaadik Harry Lahtein andis ka visiitkaardi ja palus teavitada, kui sita sisse astun.Tahtsin ka hiljem tänada, kui juba Pakistani viisaga OK aga võta näpust, ei leidnud kaarti ja meili adr.Ei usu hästi, et Sa Harry seda kunag loed, aga mine tea.Igaks juhuks siiski AITÄH väikse abi eest.





Bussijaamas seisiski marsa, mis ei pööranud küll Gorisse sisse, aga mingit viis kilti jäi suure tee pealt Goba sünnilinna. Mingit piletit ka ei antud ja 10 lari, mis juht küsis, paistis hinnaproportsioonist veidi väljas olevat. Aga ega see 70 krooni pole ka teab mis palju.


Sealt sai kohe mingi juhuslikuga kesklinna. Vana oli lobisemishoos ja käskis kohe Isakese muuseumi põrutada, sest kell juba palju ja varsti sulgemisaeg.

SIIN SÜNDISKI MEIE VÄIKE SOSSO

Põrutasingi kohe muuseumisse.Suur Stalini ajastu stiilis hoone ja selle ees siis sünnimaja, mis oli tegelikult kuskilt mujalt kohale toodud. Nurga taga oli veel isiklik vagun. Ega sees midagi erilist taolise suure maja kohta polnudki.Mõned ruumid olid täis pilte, mõni raamatuid. Üks tuba oli kabinet jne. Huvitavamad olid ehk kingitused, mis Jossif kõrgetelt riigipeadelt ja kuningatelt saanud. Muidugi ka kingitused kolhoosnikelt ja metallurgidelt ja puuviljakoristajatelt. Tädi lobises kõrvale fakte ja aastaid ja lõpuks resümeeris, et oli ikka hea mees ja tegi palju head. See mis ta natuke paha tegi on köömes ja hiljem vaenlaste poolt kokku valetatud.Ei viitsinud vaielda, tema oma peas ikka midagi ei muuda.

Hotell oli ka sama väljaku peal ja nimeks Inturist, nõuka aja mälestuseks.Hind 10 taala. Tädi näitas, et kui sooja vett tahan tuleb boiler seinaga ühendada ja talle helistada, siis päästab alt mingist kraanist hüdromassiivid liikuma.

Linn oli üsna välja surnud. ainult mõned koerad paljunesid Stalini kuju all.Leidsin kohe ligidalt mõnusa baari,kus võtsin kohe ühe hortsoo laksu. Oskavad ikka teha häid asju.

Kõrvallauas istusid ühesugustes mustades jopedes mingid üsna turjakad kutid. Läinudki palju aega, kui pidin jälle oma kodumaad tutvustama. Nad ei teinudki pikka sissejuhatust vaid kutsusid mind kaasa Gruusia rahvussöökidega kohta. Mis ma ikka õhtul võõras linnas muud teen ja võtsin kutse vastu. Sõitsime linnast välja, aga kahjuks esmaspäev ja kõrts täiesti tühi. Tahtsid just sulgeda. Aga mu uutele sõpradele polnud see probleem.Kohe toodi kuskilt orkester ja peagi olid laual imelised road ja pidu algas ehtsa Gruusia rahvalugude saatel.

Peagi märkasin, et mu sõpradel on kõigil tukk hõlma all. Tuli välja, et poisid olid politsei järelvalve üksusest.See oli tööle saanud alles hiljuti ja võitles politsei korruptsiooni ja altkäemaksude vastu.Tegelikult oli alles hiljuti pea kogu politsei kinga saanud, et välja juurida tuntud kaukaasia miilitsa omaette impeeriumit, mis elas põhiliselt ainult altkäemaksudest. Siis tuli loomulikult toostide rida.Ka mina rääkisin meie rahvaste pikaajalisest sõprusest ja millegist ilmselt veel, mida ma hästi ei mäleta.Pidu oli põhjalik nagu Grusiinidel kombeks.Kestis üsna pikalt.Ja kui poisid mind hommikupoole hotelli viisid, olid hotellitädid imestunud, et mul nii mõjuvõimsad sõbrad on.

28.jaan TBILISI

TBILISI. TAAMAL KATOLIKOSE RESIDENTS, PÜHA KOLMAINUSE KIRIK (SAMEBA)

Hommikul ärkasin kuke kiremise peale, ja seda Tbilisi kesklinnas, ümberringi viie- kuuekordsed majad.Tore on nii ärgata. Anna pakkus kohvikõrvale kohe hommikust tsasat, ikkagi pühapäev, kas pole. Aga minu vingerduse peale (keeldumisega võib ju pererahvast solvata) lükkasime selle sündmuse õhtuks.

Laskusin siis liftiga allapoole ja oh sa pele, laskudes ei küsigi lift raha.Nimelt eile ei saanud lifti kuidagi ülesspoole liikuma.Pidin jala viiendale korrusele ronima. Perenaine siis näitas Gruusia kapitalismi leiutist-väike auguke, paned raha sisse ja ennäe imet, hakkabki lift liikuma.

Linnast ehk niipalju, et asub Kura jõe kallastel ja rahvast veidi üle miljoni. Palju on kirikuid.Liikluseeskirju pole veel välja mõeldud ja sellepärast ka imelikult kaootiline liiklus. Selle eest on politseide põhiline liiklusvahend Tbilissis BMV.Kuskilt on kohalik politsei avastanud, et sellel autol on ka sireen ja siis, kui liikuma pääsevad lülitavad oma pasunad sisse, et kõik näeksid ja kuuleksid-meie tuleme. Ja muideks taolise kisaga sõidavad kogu aeg. Veidi linnast väljas aga politseile usaldatud ainult vanad vene Shigullid ja muud selleaegsed vaevalt liikuvad masinad.

Tbilisi tundub olevat üks suur turg.Terve linn paistab koosnevat 50% tänava müüjatest ja 50% ostjatest. Iga paari sammu tagant on mingi müügiputka. Samas on mingid üksikud kaubamajad üsna tühjad. Tohutul hulgal on ka millegipärast apteeke. Ei tea, kas nii tõbised teised, või peitub nende pikaealisuse saladus kuskil siin. Palju on saapapuhastajaid, saan aru, tänavad ju tolmused. Imelik tundub ka kellaseppade ja kingseppade rohkus.Palju on ka siiakanti kerjuseid juhtunud. Tundub olema ka suur rahavahetuse pealinn.Igal tänaval on money changesid vähemalt kolmteist, mõnel isegi rohkem. Ja ühes asjas on Grusiinid veel esirinnas. Tohutult paljudel majadel suured sildid "Xerox". See tähendab saad midagi paljundada. Isegi tunnelites ja metroos need vajalikud asutused olemas.Ju siis vajalik. Nagu meie laulurahvas nii võivad Grusiinid end lugeda paljundusrahvaks.

Tähelepanuväärsed on veel restoranid, mis jäävad turismilõksude piirkonnast veidi eemale. Mulle nad tõesti meeldisid. Mõnus sumin, madalad laed ja parajalt täissuitsetatud. Mehised mägilased istuvad kambaga lauataga ja laud on mitmekordselt kaetud toiduga. Laual on vakstud linade asemel, kergem ju sodi koristada. Ettekandjateks on 50-60 valgetes kitlites vanaemad, kellel terve nädala menüü kõhu pealt näha. Kõik on rõhuvalt odav, eriti õlu. Kõik on sõbralikud ja vahetevahel hõiskavad tooste. Mina muidugi püüdsin alati oma päritolu varjata, mis küll eriti ei õnnestunud. Kui saadi teada, et olen estonets siis alla kolme klaasi lauast ei pääsenud ja juba olid kõrval laua kamartchobad valmistumas haaranguks, mind oma toostidega vägistama. Muide toit on tõesti sel maal oivaline.Tasub süveneda.

Tiirlesin siis tähtsamate vaatamisväärsuste ümber ja tegin ühe paaritunnise jalutuskäigu ka vanasse elamurajooni.Seal pole küll aastakümneid majad haamrit näinud. Mulle aga tegelikult läheb väga hästi peale taolised vanad, veidi räämas elamurajoonid oma väikeste majade, sisehoovidega ja mõne viinapuuga hoovis.Siin võiks mõni aeg lausa lebotada.

Tahtsin ka sauna minna. Tbilissi termid pidi üks kindlamaid turismi atraktsioone olema. Aga väljas oli kohalikus keeles mingi silt, mille mulle üks mööduv onu tõlkis "kinni" Kui uurisin "miks" sain ainult õlakehituse.

Homme on kõik sihikud suunatud Azeri saatkonnale.Nemad ju nõuavad viisat. Õnneks pidi saatkond ainult nelja bussipeatuse kaugusel olema ja avatavat kell kümme.No eks näe.

Õhtul sai veel pikalt pererahvaga istutud ja tsatsa kõrvale juttu puhutud. Õhtuks oli sülti tehtud, ime küll, ka siinmail sama asi külmkapis olemas.

27.jaanuar. TBILISI

TBILISI VANALINN

Kukk polnud igal juhul veel esimest korda kirenud, kui saabusin Tbilissi.Raudteejaam oli nagu suur laat, mis hakkas alles ärkama.Juba saabusid esimesed müüjad oma pampudega ja hakkasid putkasid kaunistama.Peldik oli vapustav ja aroomid, mis näkku lõid, äratasid mind lõplikult.Andsin seljakoti pakihoidu ja liikusin raudteejaama vastas olevale turule. Enne veel sõin puhvetis ühe hortso. See oli super.Pool lamba perset oli sees ja maitses vapustavalt. See hortso, mis meil Eestis jagatakse on nohu õige hortsoo kõrval.Lisandiks anti veel pool pätsi saia, mis oli lõigatud vist neljaks jämedaks viiluks. Sõin ja nautisin ja vaatasin pohmellis kohalikke kodanikke, kes olid tulnud varajasele afterpartile, ennast eilsest peost jäänud mälestust õllega turgutama.Mäletan, kunagi nooruses oli meie bussijaama puhvet samasugune sumisev, habetunud vendade hommikune kokkusaamiskoht,mis avati ilgelt vara.

Üle tee oli turg ja mõtlesin tutvuda Georgia turundusteaduste edusammudega. Turuhoones sees müüdi liha, juustu ja kõiki söögikõlblikku.Vahe meie turgudega oli vast selles, et siin on pikk joru lette, kus müüakse ainult näiteks põrsaid, ja siis järgmine rida lette juustu jaoks ja siis kuskil lambakintsude pikk lett jne.Meil on ju kõik segamini.

Turuhoonest väljaspool müüdi autokastides juurvilju, jahu, tangaineid ja muud pudi padi, ja veidi edasi olid riided, suitsud,parfürmeeria ja nagu ikka igasugust paska.

Olin kuskilt ülesse kirjutanud ( TRIP vist)kodumajutusbüroo tel. numbri ja ei tahtnud väga vara neile helistada.Oli nagu laupäev ka. Kell oli juba kümne paiku ja kiskus soojemaks.Võtsin suuna kesklinnale, kaua sa ikka turul turisti mängid. Hotellidega on siin maal väga kitsas käes.Kus pole vabu kohti,kus on hinnatase hullem kui Ritzis. Käisin vist neli- viis läbi ja jäin kindlaks, et proovin ikka seda kodumajutuse varianti.Kunagi vabariigi algusaegadel, kirusid ka mu välismaa tuttavad meie hotellide hinnataset ja ma ei saanud eriti nende probleemist aru. Aga nüüd saan küll, vaene arengumaa, kus palk on niru ja elatustase pisike, ja hotelli hinnad nagu Rivieras hooajal.Mis teha, konkurents puudub.

Majutusbüroo asus mingis korteris, sisustatud staaliniaegse mööbli ja sama aja tapeediga ja nagu töötajate telefonikõnedest ja omavahelistest juttudest aru sain, tegeleti seal veel ehitusmaterjalide vahendamisega, transpordiga ja kes teab veel millega. Boss lõi mulle fotoalbumi nina all laiali ja lasi valida.Mina muidugi nõudsin hindasi ka veel juurde. See oli veidi keerulisem ülessanne.Hinnad sai ta küll arvutist kätte, aga peaaegu ületamatuks probleemiks läks neid hindasid piltidega kokku viia.Keegi habemik kõrvaltoast käis konsulteerimas ja veel paar telefonikõnet Gruusia keeles ning pilt hakkas selginema. Mulle sobis kõige odavam, aga tema hakkas seda laitma ja ühte teist veidi kallimat vägisi pähe määrima.Krt, mis sa pakud siis neid, mida sa anda ei taha.Tõmbas siis veidi hinda maha ja lõime käed. Ausalt öelda üks enne nähtud hotell oli ka sama hinnaga, aga see oli väga võidunud ja tekitas veidi värinaid.

Sõitsime kohale ja vaatepilt oli meeldiv.Väljast polnud maja ei tea mis asi, aga sees oli vaatepilt muljetavaldav. Korter oli ehitatud kolmest korterist kokku. Esik oli suur kui elutuba. Minu magamistoas oli ka oma peldik ja vannituba ning rõdu. Ainuke miinus tundus, et pererahvas elas samas korteris, aga plussi andis juurde, et söök on ka hinna sees. Ja asus üsna kesklinnas.Hiljem sain aru, et pererahvas oli OK ja oma tuba oli täiesti privaatne.Õhtuti viitsin ikkagi rohkem aega koos, mugavas suures toas.

Perenaine Anna, 48 aastane vabakutseline kunstnik.Ta oli kuidagi kurva olemisega.Õhtusöögi ajal selgus ka põhjus. Mees, kelle pilte oli korter täis, olevat neli kuud tagasi tapetud juhusliku tulevahetuse käigus, mida Anna ise eriti ei uskunud.Olevat olnud erinevate tubakafirmade maaletooja ja Anna arvas, et seal oli ikka konkurentide käsi mängus. Nüüd siis, et oma suure korteri makse tasuda oli sunnitud kahte tuba välja üürima.

Tema tüter Sophia, 17 a vene keelt ei rääkinud, aga pani inglist, nagu meilgi noorem sugu.Kui istusime kolmekesi, siis käis kogu aeg tõlkimine, sest Annaga rääkisin ma vene keeles ja Sophiaga inglise keeles.Sophia õppis meie mõistes lavakas, aga seal oli ka muid kunsti värke. Igal juhul ei saanud ma kõige paremini aru, mida ta konkreetselt õpib, aga meie õhtused jutuajamised olid mõnusad.Polegi pikemaid jutuajamisi nii palju noorema tütarlapsega vist olnud( v.a. oma tütar,aga need igapäevased asjad) Aga paistis, et need jutu huvid olid mõlemapoolsed, sest tema polnud Georgiast välja saanud ja mina siis rääkisin, mis mujal maailmas toimub.Teemad olid seinast seina, haridus, poliitika, kultuur ja ka armastus. Sophia ( ema kutsus Sophiko-nii vist isegi õige)elu unistus oli kunagi Roomale pilk peale visata.Kuigi see unistus tundus talle peaaegu kättesaamatu olevat, julgustasin teda ja rääkisin, et ka mina ei uskunud temavanuselt NSVL-ist väljasaamist, aga nüüd ole lahke, siia- sinna ei mingeid probleeme.

Gruusia inimestega rääkides tundub, et nad elavad ikka NSVL-is. On ju tegelikult sama kaua vabad, kui meie, aga elu pole edasi läinud peale Coca Cola ja Colgate reklaame.Tulevad vägisi üheksakümnendate algus aastad meelde. Inimesed on tohutult pessimistlikud ja ei usu enam midagi.Neil ju kolm presidenti pooleldi vägivaldselt vahetunud ja kõik lubavad uusi ja õnnelikke aegu saabunud olevat. Rahva käest oli kuulda sama juttu, mis meil kunagi, väljamaalased tulevad ja ostavad kogu Gruusia ära ja meile ei jää midagi. Huvitav, meil ei räägita seda juttu enam ammu. Küsisin ka paljudelt, kuidas rohkem meeldib, kui ütlen Gruusia või Georgia ja vastus peaaegu kõikjal "vahet pole, kutsu kuidas endal parem". Õige nii kui nii Sakartvelo.

Homme siis "tere tulemast Tbilissi" päev.

26. jaanuar. HOPA-BATHUMI-TBILISI

BATHUMI RANNAPROMENAAD.

Hommik kiskus juba valgeks ja saabus järjekordne külapeatus, kus keha kinnitada ja põit tühjendada. Olen hommikuse niru närimisega (kuigi üks mu tuttav saab orgasmi, kui hommikul suppi antakse) Tegin ühe suitsu ja mõtlesin, et käin igaks juhuks peldikust läbi, ei me ette tea....

Tavaliselt on bussil poole tunni ringis peatus. Pabistasin esimestes peatustes nagu rase leopard, et järsku jään maha, ning olin alati aegsasti kohal nagu korralik Vikmani poiss, aga kui sain juba targemaks, loivasin mingi viis minti enne kohale ja buss andis veel paar korda signaali, enne kui bussijuht Ahmed nina idapoole suunas. Seekord tiksus mu sisemine kell ikka samamoodi, peaks veel piisavalt aega olema .Tavaliselt on Allahhil siinkandis aega küll, aga minu üllatuseks oli buss juba lahkunud, ometi oli peatus kestnud kuskil 20 min . Mine tea, ehk bussijuht kobiseski midagi läbi mikrofoni, aga alles ju algaja Türgi keeles. Ja kõik mu asjad ju bussis.

Õnneks oli nurgataga ka taksopeatus ja rabasingi esimese ettejuhtuva kollase koletise.Kui juba liikusime, tuli meelde, et hind kokku leppimata ja taksomeetrit ei paistnud ka kuskilt. Minu teine mina ütles kohe, et siit saab jalle ühe finantsilise karistuse. Oligi õigus, taksojuht arvestas Monte Carlo öise hinnakirja järgi, kuigi sõit kestis ehk 10 km. Püüdsin küll veidi hinda ümargusemaks nühkida, aga polnud ka väiksemaid kupüüre, et viskaks raha istmele, ja tõmbaks kaabet.

Ja siis läbi udu paistis Gruusia. Ilus pilt, ühel pool mäed ja teisel pool Must meri. Tegelikult oli bussipeatusest veel oma kümme kilti piirini, aga kohe oli üks marsa mees vastas ja hind oli ka norm. Piiripunkt oli nagu Paunvere aastalaat.Sajad inimesed oma sadade pampudega liikusid kaootiliselt nii ühes kui teises suunas. Kõige hullem oli Türgipoolne passinäitamise järjekord. See tähendab järjekorda polnudki. Puhas anarhhia. Kõik pressisid ühes hunnikus mingi 30x30 cm akna suunas.Türklasel paistis asjast võõras mure olevat. Jälgisin siis seda möllu j asusin rünnakule. Jumal on eestlasi õnnistand suure kasvuga ja niisiis minagi, peajagu pikem teistest anarhistidest pressisin üsna kiirelt selle pisikese "aken kaukaasiasse" poole. Ju siis rahvas sai aru, et mingi uus kangelane tiigrinahas ja pole mõtet jõudu proovida.

Sain kiirelt oma templi ja edasi Gruusia poole. Seal oli õnneks kord majas.Inimesi lasti akna poole kümne kaupa ja suurt möllu polnudki. Aga tüdrukud passikontrollist olid erakordselt imestunud, kui nägid Eesti passi.Vaatasid mulle pikalt otsa justkui ma oleks habemega naine ja oma ilusaid piparkoogi silmi suureks ajades küsisid, "kas tõesti Eestist " Tahtsin juba öelda "ei, hoopis Cabo Verdelt", aga siis mõtlesin, et kahju oleks neil ilusat päeva lasta ära rikkuda ja nad ei saagi tuletada seda päeva hiljem meelde, kui ühte kõige meeldejäävamat päeva Gruusia iseseisvumise järgses ajaloos, mil nad kohtasid eksootilist inimest Eestist.

Gruusia (või siis Georgia, kuidas keegi tahab) poolel tuli välja, Bathumisse ka veel omajagu maad, vist oma 20 km. Sain mingi haltuura vennaga 10 taalaga jutule.Pidi ka tegelikult marsakas liikuma mingi väiksema raha eest, aga õine bussis loksumine ja väike uneaeg tegid mu rahakoti suu rohkem ükskõiksemaks, kui oleks soliidne.

Bathumis tegin kohe alustuseks seljanka, mitte et ma seljanka fänn oleks, aga nii vara hommikul polnud kokk veel õiget stardikiirendust saavutanud, ja tuli leppida sellega mis paistis olevat järgi eilsetest kundedest.
Millegipärast toodi mulle veel juustu,
mida ma polnud tellinud ja arvasin, et ilmselt vabanduseks, kuna menüü ei klappinud reaalsusega. Peale arvega tutvumist sain muidugi aru,et juust oli arvele juurde keevitatud, aga ei viitsinud möliseda, ikkagi külaline.

Tegin kohe väikse tripi mere äärde ja mereäärsetesse parkidesse.Palmid kasvasid jõudsalt, sest sooja oli juba 17C. Võttis jopega üsna märjaks. Kõige targem on alati tutvuda esmaselt transpordisõlmedega. Esiteks saab teada, millal miski kuhugile liigub ja teiseks saab oma seljakoti pakiruumi anda. Tegin õieti, et kohe raudteejaama läksin, sest info ütles, et Tbilisisse läheb rong ainult kord päevas, kell 23.30. Kuna olin linnas tiiru juba teinud ja kella poole kaheteistkümneni pool päeva aega, otsustasin, et kihutan täne kohe edasi ja küll aega Tbilisis jalgu seinale lüüa.
Sai ka vaksali ees söökla moodi hoones koos kohalikega veits koduveini joodud. Nagu ma lauda istusin valati kolmeriitlisest punsust klaas naaberlaua dzigittide poolt täis. Pärast veel teine ka.

Sooja sarvega ju hoopis rõõmsam linnaga tutvuda.Bathumi või Batumi (kuidas kuskil kirjas) polegi eriti suur linn. 120 000 elaniku oli kuskil raamatus.Suur sadamalinn, kust liigub läbi ämbrite kaupa Azerite naftat. Ja muidugi ka kuulus kuurort. Aga polnud ju hooaeg veel, et supelsaksa mängida.
Linna pole just õnnistatud eriliste vaatamisväärsuste poolest. Ja ega mingieid turisti voldikuid polnud ka näha, et täpsemalt uurida. Kuskil linnast väljas pidi olema kurikuulus botaanikaaed, aga kuna plaanisin veel täna lahkuda, siis ei hakanud seda tripi katsetama.
Jäi veel mõni tund rongini aega, kui otsustasin kuskil tänavakohvikus korraldada viimse õhtusöömaaja.
Vennastusin mägedepoegade Tamazi, Giorgi ja Tzatzaga. Gruusias on uute sõprade leidmine sama kiire, kui meil vanadest sõpradest ilma jäämine. Eesti paistab seal olema võlusõna. Nagu see sõna korra su suust kõlab, surutakse lauda ja ega sealt pääsemine enam kerge pole.

Kui läks jutt alkoholi eelistuse peale, toodi kohe baarist tcachat, millest mina olin ainult muistenditest lugenud, ega polnud siiani suhu saanud.Huvitav, meil nagu baarist õukat või samakat ei jagata. Minu pikaajalised uurimused alkoholi tarbimisest erinevates riikides ja kultuurides, andsid selge märgi, et see võlujook pidi olema letialune kraam.Ei hakanud erilist jälitustööd tegema ,vaid lasin märjukesel heamaitsta, ja kiitsin kohaliku traditsionaalset alkoholi valmistamise kultuuri.
Mu uued söbrad ei tahtnud mind lasta lahkuda enne, kui ma prooviks ja hindaks nende maailmakuulsat ja legendides kiidetud naissugupoolt.
Maarahva keeli väljendades, tahtsid genetsvaaled mind viia kohaliku litsimaija.Hakkasin vabandama ja vastupunnima ajapuudusega ja rahakotti õhukusega. See oli küll väga loll vabandus, sest ega tegelikult Gruusias ei anta võimalustki rahakotti liputada. Hakkasimegi liikuma ja mina mõtlesin teepeal uusi valesid välja. Ei saa ju võõrustajaid solvata ja austamatust kohalike vastu välja näidata.

Kohalejõudes tundus see koht küll meie koperatiivi baare kaheksakümnendate teisest poolest. Mööbel lagunenud ja parajalt räpane.Lauad olid väiksel põrandapinnal hästi üksteise otsa kokku surutud ja neid oli vist ainult neli -viis. Selgus, et täna on tööl ainult kaks kaunitari.Üks oli just oma töövõite täitmas aga teine oli jubedam, kui Quasimodo vanaema. Aga ilu pidi ju olema vaataja silmades. Krt,taolist ei anna ju ilusaks ka juua. See oli just tantsuduuridel oma järgneva militaarvormis kundega . Kui enne baari saabumist sai kurat mu ajusopis juba hakata erootilisi kiusatusi ülesse kruvima, siis nüüd olin ma nõus oma varanatukest ära jagama, et mitte minna selle, hüääniga armurõõme nautima. Mõtlesin hirmuga järgmistest öödest, kui ärkan karjatusega, märg higi otsa ees, olles näinud just unes seda vöigast vahekorda. Õnneks oli ka juba sõdurpoiss avansi ära maksnud ja mina selle lumivalgukese nimekirja enne rongi lahkumist poleks enam jõudnud . Viimasel minutil saabus ka tütarlaps, kes oli siiani nautinud mingi eesliajajaga Waltburgi ööd. Oli teine natuke viisakam, aga minu top 1000-sse igal juhul ei mahtunud.
Tulidki poisid mind taksoga vaksalini saatma, ja olimegi veel paar minti enne rongi lahkumist kohal. Pöörasin kohe rongis unele ja algas teekond Tbilisi poole.
Gruusia rahast

1€=2,2 lari(GEL)
1 lar=7,11 EEK

Kilomeetrid. Hopa-Batumi-Tbilisi 480km
Kokku 4404 km