ODESSA RÖÖVEL
Hommikul pandi taas mu närvid proovile, sest äratus toimus juba kell kuus. Tegime traditsioonilise tshai ja läksime läbi Dima pruudi juurest, kes meiega liitus, sel varahommikusel matkal. Oli just päikesetõusu aeg ja pilt oli vapustav. Taevas oli idakaares violetselt punane. Mulle küll päikesetõusud iseenesest meeldivad, aga tavaliselt ma magan sellel ajal. Olen paar korda nautinud ilusaid päikesetõuse, aga see oli vapustavam, mida olen näinud.
Eile hilisõhtul käis Dima veel mingil aktsioonilt. Uks mis viib kanalisatsiooni kloaaki oli rauast ja pimeduses oli kõige parem taba ära keberneerida. Hommikul liikus juba koerajalutajaid ja talisuplejaid. Oleks olnud tabalõhkumis tunnistajaid ja see oleks me ekspeditsiooni küsimärgi alla pannud.
Sidusime siis kile ümber jalgade, sest esimene 500-600 m käisime mingis inimkõrguses torus kus jooksis vesi. Ilmselt linna vihmavee torud, mis jooksid ilusti randa. Saja meetri järel saime aru, et need kiled ümber jalgade on ilmaasjata, sest teravad kivid lõhkusid need kohe ja jalad olid varsti läbimärjad. Siis kuskil tuli redel ja ronisime läbi mingi luugi umbes 10m kõrgustesse.
Ja nüüd me olimegi vanas liivakivi kaevanduses. Tsaariajal olevat siin vangid linnaehituseks kivi kaevandanud. Terve Odessa linnaalune olevat neid käike täis. Kuskil pidi ka üks olema avatud turistidele aga see pidi igav olema, ikkagi turismivärk. Sõjaajal olevat nendes katakombides partisanid mürtsu teinud. Ekslesime siis selles pimeduses kolmekesi, kord neljakäpukil kord küürakil. Palju oli varinguid olnud. Selge, miks siia igasugu jobusi ei lubatud turnima.Pull oli see, et siin on matkamehed vahel ka alkoholi tarvitanud, aga kuna kliima on pidevalt muutumatu siis pudelite sildid on siiani loetavad. Oli isegi peedipudeleid kuuekümnendatest.
Ega see ekslemine nii lihtne olegi. Ausalt öeldes orienteerumistaju nullistub varsti. Käigud hargnevad pidevalt ja teekonna meeldejätmine on võimatu. Dima avaldas ka saladuse, et tegelikult on ta kaine grupijuht alles esimest korda. Oli varem käinud ainult koos vanade tegijatega ja ka nagu õpipoiss alles. Mul oli seda üsna kõhe kuulda. Õnneks on väljatöödatud märkide süsteem, mida saab liivakivisse kaapida, aga kuna me polnud esimesed oli siin neid märke nii tohutult, et ajas asja üsna ruttu sassi. Nuputasime siis uue süsteemi ja see töötas. Dubleerisime neid nii, et mina tegin omad märgid ja Dima omad. Siis ehk kuidagi ikka välja saab. Hiljem selgus, et ühtedest oleks küll olnud. Nüüd ma igatahes võin ise grupijuhuks hakata.
Üllatuseks olime müterdanud pea neli tundi. Ei hakanud maaall kaugele minema, sest Dima pidi kooli minema ja tagasitee ju sama pikk aga ise arvasime nii 2 tundi jalutanud olevat.
KATAKOMBID (pildipeal on ilus valge, aga tegelikult on selline pilt ainult fotoka välgust.Tegelikult näed ainult taskulami valgus sõõri ja ülejäänud on must auk.)Tagasi maapeal oli ilm küll päikesepaisteline, aga üsna külm ja läbimärgade jalgadega polnud just
kõige mõnusam ühikapoole tammuda. Sõime siis jälle seda peerurohuga maitsestatud putru, käisin korra internetis ja panime siis linna.
Jätsime Dimaga südamlikult hüvasti, lubasime veel tingimata kohtuda. Dima läks kooli j kuna mul oli laeva lahkumiseni kolm tundi aega, siis jalutasin veel veidi linnas.
Lõpuks siis aeg sadamasse. Odessa reisiterminal on ikka jurakas küll. Arvan, et pindalalt Tallinna terminalide pindala kokku. Mingi 4korrust maapeal ja maaall ka 2 korrust. Üllatus oli suur, kui selgus,et nädalas väljub ainult kaks laeva Türki ja üks Gruusiasse. Igaljuhul oli sadamas koha leidnud nii mitmedki kontorid ja reisibürood. Olid mõned kohalikud rahad veel taskus ja kui kassas küsisin neid vahetada Türgi krõbisevaks siis mutt sai isegi pahaseks, et kas mõnitan vää. Sai ainult dollareid ja eurosid vahetada, mitte liire. No ei saa aru. Ühtegi laeva euroopasse või usasse ei sõida ju. Ja kuhu sõidab selle raha ei vaheta. Igaljuhul äriplaaniga oldi veidi pusse pandud. Asi selgus alles laeval. Seal maksis USD ja Grivna. Sai ka eurdes maksta, aga neil polnud tagasi anda ja kursi oli ka vist kokk lükatil arvutanud 1EUR=1USD. Liirides aga ei saanud peksa ka
Asi muutus üsna kummaliseks, kui peale check in-i aeti rahvas suure terminali kõige väiksemasse ruumi, kust enam välja ei saanud.Polnud enam bufetit ega suitsetamis kohta ja tolli uks oli endiselt lukus. Istekohti oli ainult üksikutele ja lõpuks kui tolli ja piirivkontrolli lasti oli väljasõit juba tunni hilinenud. Vähemalt tund läks veel kontrollimis jama peale.
Arusaamatu oli see, et uuriti palju raha kaasas ja mõned pidid ka ette näitama. Ma saan aru, et kui saabud mõnda riiki siis on asjmehed nii hoolitsevad ja tahavad su raha näha, et järsku ei saa kõhtu täis või ei jätku õlle jaoks. Aga kui ma riigist ära lähen siis ei tohiks küll kellegi asi olla, kuidas ma omadega hakkama saan. Oli veel nii mõnelgi reiimehel passidega jamasid. Kogu aeg saadeti kedagi järjekorrast ära ülemuste juurde. Pärast sain teada, et see altkäemaksu väljapetmiste süsteem ja mõnedki olevad maksnud igasuguste lolluste eest üsna kopsakaid summasid .Jäi igaljuhul mulje, et paljudesse riikidesse on kergem siseneda, kui Ukrainast väljuda.
Lõpuks olin laeval. Arvasin algul, et see peab aerudega laev olema, mis kaks päeva 600 kilti purjetab või äärmisel juhul burlakid veavad mööda musta mere kallast. Ega ma palju mööda pannudki. Oligi üsna Pärnu-Kihnu tüüpi alus mingi 30 kajutiga.2 tekki ja kolmandal söökla.
Ma olin juhtunud neljasesse kajutisse, õnneks ainult kolmekesi koos kahe Türklasega.
No lõpuks paari tunnise hilinemisega hakkaski meie laevuke liikuma.Odessa kajakad lehvitasid mulle lahkumiseks ja mu üksik pisar langes üle reelingu, musta mere soolastesse lainetesse.
Jää jumalaga Euroopa. Millal me kohtume taas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar