23.jaanuar. ISTAMBUL

SULTAN AHMED MOSHEE

Juba hommikul varakult sai ronitud tekile, et jälgida saabumist Istambuli. Ilm oli suurepärane ja järjest paremaks läks. Juba 16C õues.Päike paistab nagu elajas, ütle veel, mis elul on viga. Saabusime sadamasse ja kõik kohe oma kodinatega väljapääsu suunas. Tuli välja, et siin kõik nii libedalt lähegi. Ei tea milles küssa, igatahes ootasime laeval oma pool tunnikest, et meid maale lastaks ja siis veel teine pool tundi terminalis tolli ja viisa ootel. Lõpuks lohistati mingid suured lauad keset saali ja hakati kotte puistama. Passid pidi enne ära andma ja siis kutsuti nimejärgi välja. Löödi viisa sisse, vist oli 15 euri ja kästi kott lahti teha. Tolli vana surus oma kämbla korraks küünarnukini sisse ja nõksutas peaga, et tehku ma kaabet.Ukraina ja Gruusia rahvast puistati hoolega. Mõni pidi terve oma kohvri lauale laiali pilduma.

Farad näitas küll laevas seinapealoleval kaardil, kus odav hotellide kant, aga laevast maha tulles polnud kaarti, et määrata asimuuti, kuhu poole liikuda. Inglise keelega pole rahvast ka just õnnistatud, aga kuidagi sai lõpuks õiges suunas liikuma. Teepeal jahtisin pankasid kust liire vahetatakse aga tuli välja, et siin maal kõik pangad ei tohigi valuutaga äri teha.Löpuks ikka mingis viiendas- kuuendas pangas asi õnnestus.
1€=1,85 YTL
1 YTL=8,6 EEK

Ilm oli soe, mul seljakott ja jope seljas, nii et pidin aeg ajalt jalga puhkama ja januks mõne Efesi õlle ära jooma. Olin ka enne seda marki proovinud. Pole väga viga. Lõpuks leidsin ka 15$ hotelli
nimega Hurryet. Hea ligidal turistilõksudele ja suurele bazaarile, aga samas paar tänavat suure liiklusega tänavast alla, heas vaikses tupiktänavas. Pidi ka 10 taalaseid hotelle kuskil olema, aga ei viitsinud oma kotiga enam ringi trampida.

Asusin kohe kärmelt kultuuriväärtustega tutvuma. Mingi 10min kaugusel oli Sofia Hagia katedral või moshee, mis kunagi oli olnud maailma suurim (hiljem sai suurimaks Sevilla katedral) ja kui Türklased Constantinopoli ära võtsid tehti see ümber mosheeks. Nagu ikka minu saabudes oli asutud parasjagu remonti tegema ja pidi veel nädal kinni olema.Nii palju siis Istambuli firmamärgist. Aga vastas ju kohe Sultan Ahmed moshee ehk sinine moshee.Seal käisin ka sees ära ja otsisin allahhiga teatavat hingelist kontakti, kuna ees pikk teekond läbi islamimaade ja väikest taevalikku toetust oleks nagu vaja.Oli ikka lahmakas teine küll. Osad vennad palvetasid aga suurem osa oli ikkagi turiste. Olin ausalt esimest korda moshees ja nägin õiget palvust.
Siis veel tutvus Topkapiga mis kunagine sultanite residents ja vahepeale jäid veel mitmed muud mosheed ja mälestusmärgid. Hakkaski juba pimedaks kiskuma ja tiirutasin nii sama hotelliümbruse kvartalites, kui ühte vaateakent jälgides jäid mu kõrval seisma kaks kutti ja pakkusid lahkelt oma abi. Tänasin viisakalt ,aga kui kutsusid lähedale baari rakit jooma ei suutnud ma nagu tavaliselt keelduda ja astusimegi baari. Baar täitsa euroopalik, musa nagu meil ja rahvas, enamjagu noored, istusid ja tinistasid õllekest.
Mu uued sõbrad olid riide ärimehed, mõlemad küll Türgist, aga erinevatest linnadest.Elasid minust paar kvartalit eemal veidi uhkemas hotellis.Pidid olema mingil messil, või seminaril siin Istambulis. Ise olid lakutud, kammitud ja head ülikonnad seljas. Kawa- oli rahvuselt kurd aga Hakani vanemad olid kunagi ammu Iraanist emigreerunud. Rääkisime siis elust -olust. Ütlesid, et veel kümmekond aastat tagasi oli Türgi kõva riidemüüja euroopasse, aga nüüd neetud Tailased ja Indialased suurema osa sellest ärist endale krahmanud ja või leivapeal pidi järjest õhemaks jääma. Peale mõnda õlut ja rakit arvasid poisid, et paras aeg õhtust süüa, aga kuskil peenemas kohas. Tegin neile selgeks, et minu päevalimiit on piiratud ja restorane pole üldse mu nimekirjas.Gentelmenid aga surusid mu suu kinni jutuga, et meie oleme kõvad mehed ja sina hoia oma käed üldse rahakotist kaugemale-meie teeme välja. Sõitsimegi siis taksoga üle jõe mingisse viisakasse restorani. Telliti mulle parimaid türgi jooke ja sööke.Tädid käisid kõhutantsu tegemas. Vennad muutusid peale igat rakit järjest rohkem kotkasteks.Kelneriga ei kõlvanud varsti üldse rääkida. Iga väiksema asja peale jooksutati adminn kohale.
Ja siis kui kõik olid juba parajad poisid tuli arvemaksmise aeg.Vennad olid vihased liiga suure arve peale ja tekkis väike mölin. Ja siis saabus minu jaoks loll moment.Minu rakisõbrad pakusid head tehingut arve poolitada. Tegin suu lahti, et punkt üks, lubasite ju välja teha. Punkt kaks, ma oleks ikka menüü hinnapoolele rohkem tähelepanu pööranud, kui oleks teadnud, et ka mina pean maksma ja punkt kolm, meid on nagu kolm nägu, mis tähendab arve kolmeks jagamist.Minu solvumist ei peetud eriti tähtsaks ja rahvaste sõpruse jutt oli unustatud.Muide ega nad kandjad vennad ka polnud, mina olin kainem inimene meie pundis. Kirusin siis jälle oma ettenägematust ja andsin oma kolmandiku, tundes et eelarve on ikka väga üle selleks korraks.
Taksos olid vennad meie riiu juba unustanud ja kiitsid toredat õhtupoolikut ja määrasid järgmise päeva õhtuks uue kohtingu, et minna jälleIstambuli ööelu uute saladustega tutvuma.Tänasin euroopalikult ettepaneku eest ja läksin hotelli oma peatäit välja magama.
Teades informatsiooni, et võõras kohas keetmata vett ei tohi juua sattusin ma hommikul raske dialemma ette. Mida teha? Istambuli päkapikud olid öösel suu täis situnud ja hädasti oleks midagi vedelat vaja. Kas surra janusse või surra batsillide rünnaku tagajärjel. Elus esimest korda raki pohmell ja ega ta hea polnud.Panin ikka esimese lahmaka kraanist ja jäin seekord veel ellu.

Läksin taas linnatiirule.Oli ju vaja uurida, kuidas Georgia poole liikuda ja olid tekkinud ka väikesed probleemid mu iseliikuvate kingadega. Hakkas varvas välja ronima. Kodus ju ainult autosse ja tuppa aga nüüd igas uues kohas pikad maad jalgsi käidud ning kingad pole sellega harjunud. Teine asi mis mind rõõmustas oli, et mu kõhuke oli hakkanud väiksemaks minema. Omast arust sõin ikka millal kõht tühi oli aga ju need kilomeetrid siis andsid tunda.Oli hädasti pükstele rihma vaja, hakkasid teised tagumikupealt alla libisema. Suundusingi Grand basaari poole, mis oli ikka jurakas küll. Sain omale kingad 15 liiri eest ja 5 eest rihma.Oleks ka 10 eest kingad saanud, aga rikkurite asi võib ikka vahest 40 eeku kallimaid kinge lubada.Lonkisin basaaril. Kõigepealt olid söögiasjade letid ja siis tulid tohutud vaipade kuhilad oma sada-ja rohkem meetrit järjest siis samamoodi kulla poed ja siis riided ja nii edasi ja edasi.
Kaotasin lõpuks orientatsiooni, aga ega ma sellepärast muretsenud.Kaart oli taskus ja küll ma ikka lõpuks hotelli oleks ülesse leidnud. Lõpuks sattusin basaari äärealale ja seal olid siis hulgimüüjate laod.Kogu aeg toodi suurte autodega midagi juurde ja letikauplejad käisid jälle oma tavaari müügiks ära vedamas.

Lõpuks, kui sellest hullumajast välja sain, kohtasin kellaärikat Ali. Hakkas mulle mingeid gutsisid ja versatsesid pähe määrima. Kui ma vähemalt seitse korda olin ta pikalt saatnud tuli ta välja uue iideega. Ehk annaks ma talle niisama veidi raha sest ta pole täna veel midagi müünud ja kõht hakkab tühjaks minema. Seal samas ligidal silla all oli üks kebabi koht, mis mul eile oma odavuselt ja kvaliteedilt silma jäi ja kutsusingi venna kaasa sööma. Ali oli rõõmus ja rääkis, et ta pärit Iraagist.Tuli siia vähe teenima, kuna iraagis kõik muudkui sõdivad ja tööd pole. Aga kellamüük ei toovat ka midagi sisse ja paari päeva pärast aeg tagasi koju minna. Kui ta nägi, et ma ikka üks tore mees olen, kes talle 15 krooni eest söögi välja teeb, kutsus ta mind Iraani külla.
Minul hakkas mõte kohe turboga tööle. Oleks ju tore ka Iraanist läbi hüpata. Aga kui sai selgeks, et sõit läbi Süüria ja korra nädalas käib rong ja kahed viisad teha, siis jätsin selle tripi järgmiseks korraks.
Õhtul koduteel oh ime oh ime. Jälle üks vend tänavalt kutsus mind rakile.Lubas välja teha, et saaks ainult valgega suhelda ja keelt harjutada.Ma jutustasin talle eelmise õhtu seiklustest, aga tema teatas, et on aus mees ja külalist ei solva. Tegimegi siis hotellijuures baaris mõned rakid ja ostsin ka hommikuks mineraalvett kaasa, et mine tea järsku on seekord mõned stafülokokid veetorustikku tunginud.
Tuli ka 675 km juurde ja kokku siis 2414km