5.veb. BAKU-LENKORAN

BAKUU UUS BUSSIJAAM



Oli aeg minna Iraani viisa järgi. Suured tervised tuttavatele turvameestele ja niuh väljaspool järjekorda leti taga. Aga ei taha allahh mulle libedat suuska soovida, ja viskab ikka väikseid kivikesi teepeale. Selgus, et muidu nagu tip-top poiss riiki sisenemiseks, aga selle asemel, et 15 € maksta olin mina 50 ära andnud. Ütlesin, et andke siis ülejäänud tagasi, aga ei. Mine uuesti panka, kirjuta avaldus ja maksa 15€ aga valesti makstud 50 saab tagasi alles kuu aja jooksul. Ja jätku ma ilusti oma bakuu adr. kuhu teade saata. Ei mingeid panga ülekandeid minu arvele. Ikka sulas ja samast pangast. Tegin küll omast arust soodsa pakkumise, et jäägu see ülejääk teile härrad mustadeks päevadeks, aga saatkonnatöötaja arvas, et seda võib kodumaa ministeerium tõlgendada korruptsiooniga ja saatis mind ikkagi panga poole. Aga midagi hakkas mulle kahtlasena tunduma, kui turvamehed mulle taas abistava käe andsid ja viisid mind kokku, nurgataguse keldripoe juhatajaga. Ärimees oli lahkelt nõus mind aitama, kui pangas annan raha tagastamise aadressiks tema nime ja kordinaaadid. Kõik see teenus maksab ainult 10€. Nii et kui pangas käidud ja paberil tema nimi saan 40€ peo peale.

Minu dr. Watsoni nina ütles kohe ära, et süsteem töötab juba pikemat aega. Kõik liigub kuidagi sujuvalt. Alul ütleb letitagune onu oma aksendiga inglise keeles fifty ja pärast teatab, et tema käskinud fifteen maksata. Kurat sest keskiraani dealektist aru saab. Turvavennad proovivad sind enne abistama hakata, kui sa oled neile oma muret kurtnud ja nagu juhuslikult on mingi kohalik ärimees ümber nurga, kes teab täpselt kuidas asi käib. Paistab, et süsteem töötab õlitatult ja kõik on õnnelikud. Isegi mina olin.

Nii siis jälle linna teise otsa ainsasse panka, mida Iraan tunnustab ja uus raha sisse. Tagasi bangast võttis mind rajalt maha üks taksojuht, kes oli nõus mind mingi nalja hinna eest ära viskama. Kui olime juba liikumas, sain aru et sohver on ikka täitsa täis. Ajas mingit segast mula ja lasi punn põhjas oma lemmik musa, ja poole tee peal hakkas kurtma, et see raha ikka liiga väike peaks ikka rohkem maksma, aga kui ma ei taha maksta siis viskab ta mind siinsamas maha. Olime juba oma kümme minti mingit tundmatut rada kihutanud, ja väljavaade kuskil tundmatus kohas maanduda ja hakata otsima uut teejätkamise võimalust, paistis üsna masendav. Eks siis taas sai hakatud kauplemise ja tingimisega tegelema. Lõpuks sai vist mingi krooni paar rohkem, aga mina olin taas saatkonnas, viisa näpu vahel ja tuju nagu Dvigateli keevitajal, esimesel mail.

Edasi siis tee piirilinna Lenkorani. Iraani piir on tegelikult Astaras, oma kümmekond vist kilti Lenkoranist.Rahva jutu järgi pidi bussijaam olema suur ja uus, aga oli teine paras peldik. Siin nägin ka esimest korda seda stiili, kuidas lõunapool autotranspordi süsteemid töötavad. Hiljem nägin seda kõikjal, aga siis tundus see mulle uus ja eksootiline.

Nimelt seisis bussi ees mingi mardisandi moodi mees ja tõi perioodiliselt oma kõrist välja võimsa karjatuse, linna nimega kuhu buss liigub.Ise müüs ka pileteid. Ja iga bussi ees oli taoline kloun ja bussijaam kajas geograafilistest röögatustest. Igal hõbekõril oli oma tüüpiline stiil ja koloratuur. Mõni hõiskas tõusvas toonis kolm korda järjest linna nime, et siis väike hingetõmbe paus teha, mõni venitas silpide kaupa, mõni lõugas nagu tarsani filmis. Eks neilgi oma moed ja müüginipid.

Väga meeldejääv oli bussifirma nimi-Titanic. Beale bussi istumist ja interjöriga tutvumist sain aru, et nimi oli nagu rusikas silmaauku. Pooltel istmetel olid eelmiste reisijate poolt poroloon ära söödud. See vrakk polnud harja enam ammu näinud ja paistis,et ta läheb tõesti oma viimasele kohtumisele jäämäega ja mina pean selle ajaloolise sündmuse tunnistaja olema.

Hakkas siis meie jäälõhkuja liikuma ja roppsuu- röökur tolgendas uksepeal ja kisas oma mantrat, Lenkoran, Lenkoran. Vahepeal juba kahtlsin, et karjub vist terve tee, aga mingi hetk sai temalgi võhm otsa ja rahunes maha, et igas külas jälle oma sahtel lahti ajada ja oma röögatustega kohaliku rahvast sõitma meelitada.

Aga pole halba ilma heata. Varsti kogunesid mehed tagaotsa ja hakkasid suitsu venitama. Eks minagi jälgisin seda rahvusliku tava. Paar korda tuli karjuv mees ka keelama. Vaikides kustutasid kõik oma konid ja kui pasun oli lahkunud, küsiti jälle viisakalt üksteise käest tuld.
Öö hakul saabusime Lenkorani.
Keegi bussist soovitas mulle ka mingit normaalset odavamas klassis olevat hotelli. Takso hind oli siinkandis veel poole kukkunud. Aga hotell oli minu saabumise kartuses just remonti pandud. Fuajees mängisid poisid piljardit ja turvamees pilgutas mulle silma. "Ühe toa leiame balti sõbrale ikka". Viis siis läbi barrikaadides remonditava koridori ühte tuppa, mis alles remontimata. Voodi oli sassis, aga poiss tõmbas kohe koju ja poole tunnipärast tõi uued linad. Tuli välja, et see on tema tuba, kus valvamise vahepeal käib silma looja laskmas ja tegi siis veidi lisaraha voodi väljarentimisega. Linad pidin muidugi ise ära vahetama ja selle töö käigus leidsin padja alt ka ühed võimsamat sorti käärid. Paistab, et teeb oma tööd ikka südamest.
Kõhuke hakkas ka oma nõudma ja nii viisidki mu jalakesed linnapeale. Õhtu oli juba täitsa kottpimedaks läinud ja ükski lamp linnapeal ei põlenud. Jälle mõtlesin kohaliku nafta ja elektri seosele, aga mitte ei lahendanud seda võrrandit. Kuskilt kaugelt igaljuhul mingi tuluke paistis ja ligemale jõudes oli seal lausa tulede meri. Tuli välja et olin sattunud Alievi väljakule. Oli suur Aliev platsi peale pandud, käsi näitamas helge tuleviku suunda. Väljak oli ikka oma jalgpalli platsi suurune ja sinna oli kogu linna elekter kokku kogutud. Muideks, kell oli alles üheksa ja mina ainuke inimene platsil. Suure mehe jaoks on palju valgust vaja.
Tegin väikse õhtusöögi, mille kõrvale pakuti ka ühte vene rahvusest kaunitari, aga kes mind ja minu põhimõtteid teab saab aru, et et olen korralik ja prostitutsiooni tulihingeline vastane.
Täna kilte 350 ja kokku 5584