NAFTALINN BAKU
Ärkasin juba kuuest mingi pomina peale.Magasin elutoas diivanil. Tuli välja, et Parvin, nagu õigele muslimile kohane tegeles hommikuse palvusega. Jälgisin silmanurgast seda riitust. Pole nii hoolikalt enne tähelepannud. Igaljuhul, kõiki liigutusi korrati kolm korda ja siis jälle otsast peale.
Hiljem Parvin muidugi vabandas, et mu und rikkus ja minagi võtsin selle vabanduse kenasti vastu, ning lubasin edaspidigi tal allahiga omavahel olla. Vestlesime ka veidi usuteemadel. Aserid on suniidid ja neil pole seda islamiasja eriti märgata, kuigi usuline elu pidi üsna lõdva olema, pidid enemväham kõik ikka vähemalt päevas korra palvetama, kuigi islam nõuab rohkemat.
Pesemisega on lood veidi kehvasti. Kuigi siin purskab igast diivanistki naftat on seda ikkagi sedavõrd vähe, et sooja vett jagub ainult 8-10 hommikul ja paar tundi õhtul.Aga neile see nii tavaline, et ei kujutanudki teistmoodi ette.
Parvin ruttas tööle ja usaldas võtme minu kätte.Peale sooja vett asusin taas tutvuma linnaga. Esimane ehmatus tabas kohe metroossse sisenemisel, kui pollarid tahtsid näha mu seljakoti sisu. Pidavatki metroodes kontrollitama, ega järsku mõni kilo trotüüli pole kotti ununenud. Mina tedupärast vean ainult hädavajalikke asju endaga kaasas.
Esimene põgus tutvus linna kaubanduseluga näitas, et taas on üks riik, kus on ebaproportsionaalselt palju moblade poode. Ju siis uus asi ja nõudmine suur. Tore komme tel.poodides: käsitsi kirjutatud paberilehtedel ripuvad seinal sajad telefoni numbrid, mis parasjagu saadaval. Kõik on klassifitseeritud hinna järgi. Ümaramad ja toredamad numbrid kallimad ja täitsa tavalised poolmuidu. Ole meheks, vali omale nummer ja pleki.
Mind üllatas, et elu paistab siin rohkem edasiliikunud, kui Georgias. Putkamajandust vähem ja normaalseid poode rohkem. Üldse kuidagi kirjum. Aga naftarahad ju peaks taga olema.
Silm puhkas aga Suure juhi Alievi ja tema poja- praeguse presidendi piltidel, mis olid vähemalt igal tänavanurgal, kui mitte tihedamalt. Tihti oli ka näha mingeid loosungeid, kus all suurelt ALIJEV. Ju siis tema mingid mõttevälgatused ja muud ajaloolised sõnad.(ei saa ju keelest ka aru)
Sattusin ka kogemata mingile uhkele surnuaiale, mis üsna keset linna.Iga venna haual oli vähemalt 3. meetrine kuju, kellel käed tuules lehvimas, kes mõtlikult pingil istumas. Ja oh imet, seal ka vana Alievi enda haud koos valvsate miilitsatega.
Õhtul korraldas Parvin uhke söömaaja. Oli turult pool lammast ostnud, ja nüüd keetis ja küpsetas mingi vanavanaisade retsepti järgi mingit asja kokku. Jäin väga rahule ja imesin veel kaua oma sõrmekesi. Söögiajaks aga toodi välja värske ajaleht ja kasutati laudlina asemel.Vist seegi iidne traditsioon.Aga väga mugav asi välja mõeldud. Kondid ja muu pläga sai kohe taldriku kõrvale ajalehepeale sundimatult maha kukutada. Ja peale sööki ajaleht koos jäänustega rulli ja prügikasti. Roheliste seisugohast tore ettevõtmine. Mitu miljonit ruutkilomeetrit metsa jääb raiumata, kui kogu euroopa samamoodi käituks. Ajalehti saab kasutada ju kõigepealt lugemiseks, siis pakkepaberina poes või turul, siis katad õhtul sellepeale laua ja teadlikumad inimesed lähvad sellesama lehega veel peldikudsse.
Õhtul tõi peremees veel vesipiibu ja popsutasime seda koos vestlustega elust naistest ja muust tühjast tähjast.
Järgmine päev oli Parvinil vaba ja juba hommikul asusime koostama võitlusplaani. Peale vanalinna kultuuriväärtuste külastust oli plaan minna ooperisse. Pidi laulma kohalik kõvem kuldkõri.Aga olge lahked, kui uurisime piletisaamis võimalust siis selgus, et kohalik Maria Callas oli tõbine ja toimub hoopis teine tükk, mis olevat Parvini arust jama. Otsustasime hoopis Bakuu uhket ja uut SPA-d külastada. See pidi olema üks esimesi Azerbaijanis ja ka suuremaid ning uhkemaid.
Kõigepealt siis võtsime sauna käsile, sest Parvin lubas näidata ehtsat azeri massaazi.Mina nagu ikka võtsin ennast riietusruumis paljaks kui porgand ja asusin saunapoole teele.Aga tee ei olnud pikk, kuna Parvin peatas mu ja saatis suspesid jalga panema. Ma juba oleks läinud palja tiluga. Heal juhul oleks vist sattunud häbistavate irvituste keskele, aga halvemal juhul oleks võibolla pidanud shariaadi kohtu palge ette astuma ja karistus selle asja eest oleks: mis ripakil see maha raiuda.
Spa ise oli mulle, kui Pärnu terviseparadiisi kundele kuidagi pisike ja nigelavõitu.Massaazi vend oli ka oma poe kinni pannud, saun oli leige ja lahja ja mulle ei jäänudki muud üle, kui bassu ääres õlut libistada ja lutsu visata.
Õhtul tossutasime jälle vesipiipu ja ootasime linnavalitsuse poolset sooja vee saadetist.
Hiljem Parvin muidugi vabandas, et mu und rikkus ja minagi võtsin selle vabanduse kenasti vastu, ning lubasin edaspidigi tal allahiga omavahel olla. Vestlesime ka veidi usuteemadel. Aserid on suniidid ja neil pole seda islamiasja eriti märgata, kuigi usuline elu pidi üsna lõdva olema, pidid enemväham kõik ikka vähemalt päevas korra palvetama, kuigi islam nõuab rohkemat.
Pesemisega on lood veidi kehvasti. Kuigi siin purskab igast diivanistki naftat on seda ikkagi sedavõrd vähe, et sooja vett jagub ainult 8-10 hommikul ja paar tundi õhtul.Aga neile see nii tavaline, et ei kujutanudki teistmoodi ette.
Parvin ruttas tööle ja usaldas võtme minu kätte.Peale sooja vett asusin taas tutvuma linnaga. Esimane ehmatus tabas kohe metroossse sisenemisel, kui pollarid tahtsid näha mu seljakoti sisu. Pidavatki metroodes kontrollitama, ega järsku mõni kilo trotüüli pole kotti ununenud. Mina tedupärast vean ainult hädavajalikke asju endaga kaasas.
Esimene põgus tutvus linna kaubanduseluga näitas, et taas on üks riik, kus on ebaproportsionaalselt palju moblade poode. Ju siis uus asi ja nõudmine suur. Tore komme tel.poodides: käsitsi kirjutatud paberilehtedel ripuvad seinal sajad telefoni numbrid, mis parasjagu saadaval. Kõik on klassifitseeritud hinna järgi. Ümaramad ja toredamad numbrid kallimad ja täitsa tavalised poolmuidu. Ole meheks, vali omale nummer ja pleki.
Mind üllatas, et elu paistab siin rohkem edasiliikunud, kui Georgias. Putkamajandust vähem ja normaalseid poode rohkem. Üldse kuidagi kirjum. Aga naftarahad ju peaks taga olema.
Silm puhkas aga Suure juhi Alievi ja tema poja- praeguse presidendi piltidel, mis olid vähemalt igal tänavanurgal, kui mitte tihedamalt. Tihti oli ka näha mingeid loosungeid, kus all suurelt ALIJEV. Ju siis tema mingid mõttevälgatused ja muud ajaloolised sõnad.(ei saa ju keelest ka aru)
Sattusin ka kogemata mingile uhkele surnuaiale, mis üsna keset linna.Iga venna haual oli vähemalt 3. meetrine kuju, kellel käed tuules lehvimas, kes mõtlikult pingil istumas. Ja oh imet, seal ka vana Alievi enda haud koos valvsate miilitsatega.
Õhtul korraldas Parvin uhke söömaaja. Oli turult pool lammast ostnud, ja nüüd keetis ja küpsetas mingi vanavanaisade retsepti järgi mingit asja kokku. Jäin väga rahule ja imesin veel kaua oma sõrmekesi. Söögiajaks aga toodi välja värske ajaleht ja kasutati laudlina asemel.Vist seegi iidne traditsioon.Aga väga mugav asi välja mõeldud. Kondid ja muu pläga sai kohe taldriku kõrvale ajalehepeale sundimatult maha kukutada. Ja peale sööki ajaleht koos jäänustega rulli ja prügikasti. Roheliste seisugohast tore ettevõtmine. Mitu miljonit ruutkilomeetrit metsa jääb raiumata, kui kogu euroopa samamoodi käituks. Ajalehti saab kasutada ju kõigepealt lugemiseks, siis pakkepaberina poes või turul, siis katad õhtul sellepeale laua ja teadlikumad inimesed lähvad sellesama lehega veel peldikudsse.
Õhtul tõi peremees veel vesipiibu ja popsutasime seda koos vestlustega elust naistest ja muust tühjast tähjast.
Järgmine päev oli Parvinil vaba ja juba hommikul asusime koostama võitlusplaani. Peale vanalinna kultuuriväärtuste külastust oli plaan minna ooperisse. Pidi laulma kohalik kõvem kuldkõri.Aga olge lahked, kui uurisime piletisaamis võimalust siis selgus, et kohalik Maria Callas oli tõbine ja toimub hoopis teine tükk, mis olevat Parvini arust jama. Otsustasime hoopis Bakuu uhket ja uut SPA-d külastada. See pidi olema üks esimesi Azerbaijanis ja ka suuremaid ning uhkemaid.
Kõigepealt siis võtsime sauna käsile, sest Parvin lubas näidata ehtsat azeri massaazi.Mina nagu ikka võtsin ennast riietusruumis paljaks kui porgand ja asusin saunapoole teele.Aga tee ei olnud pikk, kuna Parvin peatas mu ja saatis suspesid jalga panema. Ma juba oleks läinud palja tiluga. Heal juhul oleks vist sattunud häbistavate irvituste keskele, aga halvemal juhul oleks võibolla pidanud shariaadi kohtu palge ette astuma ja karistus selle asja eest oleks: mis ripakil see maha raiuda.
Spa ise oli mulle, kui Pärnu terviseparadiisi kundele kuidagi pisike ja nigelavõitu.Massaazi vend oli ka oma poe kinni pannud, saun oli leige ja lahja ja mulle ei jäänudki muud üle, kui bassu ääres õlut libistada ja lutsu visata.
Õhtul tossutasime jälle vesipiipu ja ootasime linnavalitsuse poolset sooja vee saadetist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar