MTSKETHA-SIONGMIVE KLOOSTERHommikul kohvi juues, lõin oma kaardi lauale laiali ja asusime uurima kuhu sõita, et poleks väga kaugel ja samas oleks midagi vaadata.Homme hommikul ju vaja tagasi Azerite saatkonda jõuda.Leidsimegi koha, mis parajalt kaugel- Mtshketha. 3-5 saj. oli Georgia pealinn. Just sellel ajal, kui mägede pojad ristiusu vastu võtsid. Ja nagu kombeks on siiani Gruusia ristiusu vatikan. Kõige pühamad isad hoiavad seal oma reliikviaid. Nagu kiriku peakorter või kuidagi. Marsaga võttis ainult silmapilgu, vist ainult 20-30 kilti. Ilm oli jällegi nagu kallil kodumaal, mingit sitta tuli taevast ja tuul puhus kõrvad vastu pead. Peakirik oli ise pisike, aga samas vanasid ikoone ja muid püha atriibuute täis. Mitte väga kaugel ka klooster. Vist võttis ainult tunnikese, et tiir peale teha. Linn oli ka imetilluke ja õige otsus peale tutvumist kohalike sihvkamüüatega, oli tagasi pöörduda.
Tbilisis sai veel väike tiir teha linnaosadesse mida siiamaani polnud väisanud, mõned interneti tiirud ja läksingi tagasi Anna juurde. Kuna oli viimane õhtu lubas Anna veidi pidulikuma õhtusöögi teha. Minu meelest olid siiani kõik õhtusöögid olnud nagu Michelini tärniga restoranis, aga uudishimu käis selga. Ostsin viisakusest nurgapealt poest ka ühe keskmises hinnaklassis veini, aga maitses veidi nõrgana.Pole ju teab mis Kahheetia veinide sommelier ka.
Mis mind üllatas oli......ehtne eesti maitsega sült. Sellel oli muidugi oma nimi ka, aga kõrvadest see keeruline sõna edasi vasakusse ajukerasse ta ei jõudnud. Ja mis nagu ikka, tsatsa laual. Mõne aja pärast leidsin end vestlemas perenaisega Gruusia keeles, aga mingis imelikus dialektis.Tuletasin meelde eesti vanasõna-kiida tsatsat palju kiidad, maitse on ikka nagu samagonil. Tore õhtu oli. Lohises üsna pikaks.
Hommikul oma kandilise peaga põrutasin kohe Azerite saatkonda. Sealt saadeti mingisse panka, mis asus teises linnaotsas, imepisikesel tänaval ja selle leidmine võttis ikka omajagu aega. Kõik tänava sildid gruusia keelsed, ainult küsi mõne käest ja siis, kui oma aksendiga palud suunamist, tahavad ju kõik teda, kust oled, kuidas teil seal elu, ja ehk teeme väikse toosti. Aga kiire ju. Ei jõua ja ei viitsi kõigiga jahuda. Ja lõpuks siis imetilluke, pooleldi remondis olev pangake.
Esimene jama tekkis kui oli eurod larideks vahetada, sest just selles rahas sai ainult viisa eest maksta. Aga mul väiksem kupüür sajane euro. Kõigepealt esimene tehing rahavahetus. Letist anti hunnik pabereid ja saadeti kassasse.Kolm paberit kaasas.Sealt sain paber, et nüüd on mul larid olemas. Siis jälle leti äärde ja uued kolm paberit, et mul on osa raha larides ja osa eurodes. Jälle kassasse ja sain ülejäänud raha eurodes tagasi.Tagasi leti äärde ja nüüd kolm paberit, et viisa eest võib raha sisse kasseerida.Kassast kolm paberit, et nüüd on makstud. Jälle kolm paberit letist saatkonnale ja nendega mingi bossu juurde allkirja järgi, mille pidin saatkonnale andma. Kergemat asja annab ainult välja mõelda.
Ja sips- lips oligi viisa käes.Kiire käik veel raudteejaama piletite järgi.Rong õhtul,tagasi linna asjade järgi, Anna juures kõht täis, mõned kalli-kallid ja reis võis jätkuda.
Kupees sõitsime koos toreda Gruusia abielupaariga, kes tegelikult elasid Moskvas, agu tänu jamadele Venemaa ja Georgia vahel olid sunnitud sõitma rongiga Bakuusse, et istuda seal lennukile Moskva poole. Juba üle poole aasta ei ole Gruusia ja Venemaa vahel otseliiklust. Seda Venemaa sõbralikul ettepanekul(boikotil). Peale selle ei toimu mingit kaubavahetust, rahasaadetisi jne. Huvitav, et Eestiga nii kaugele ei jõutudki. Venemaa on ikka alati suur sõbralik riik, kellel on vastikud väiksed naaber vaenlased, kes püüavad oma ameeriklastest käsilaste abil rikkuda arenevat ja rahvaste sõprust toetavat riigi rahulikku arengut. Nii me seal lobisesime kuni rattad tegid ratattaa ja saabus piir.
Azeri piirimehed tundsid meie kupeest kohe raha lõhna. Enne piiripeatust sorteerisid mu kupeekaaslased oma kupüüre erinevatesse taskutesse. Kuskile taalad, kuskile larid ja mingisse kohta manatid. Ja need jagati veel ka omakorda ära erinevate taskute vahael. Mõtlesin, et ju siis mingid tolli valuuta seadused ja eeskirjad, aga ei pööranud tähelepanu ja ei süvenenud asjasse.Kuid siis astusid uksest sisse kaks pagunitega nägu.Üks meenutas millegipärast võileiba ja teine oli rohkem militsionäär stjopa moodi. Viskasime oma passid ja võileib asus mind kiusama imelike küsimustega. Nõudis deklaratsiooni ja tahtis seljakotti näha. Mu nina tõmbas igaljuhul mingit seajalavee taolist aroomi sõõrmetesse ja vennad läksid järjest ülbemateks. Ega otse ei öeldud, aga tundus, et poisid tahtsid raha välja pigistada.Ähvardasid rongist maha võtta ja mu isikut kindlaks tegemaisega aega viitma hakata.
Võtsin oma ajaloost, geograafiast, diplomaatiast ja ÜRO seadustest tulenevad kogemused kokku ning oma veenmisjõuga suutsin selgitada seltsimeestele, et mul on märkmikus, nii Gruusias, kui Azerbaidjanis resideeruvate suurte isade telefoni numbrid. Ainult väike kõne ja siis vaatame edasi. Pole ma mingi seljakoti rändaja vaid külastan vanu sõpru, kes nagu minagi kõrgetel positsioonidel. Imestasin isegi, aga mu bluff mõjus ja üsna demoraliseeruvalt. Piiri hundid vabandasid arusaamatuse pärast ja stempleerisid nii minu, kui ka reisikaaslaste passid. Patsutasin neile õlale ja lubasin neid probleemide puhul alati aidata, ainult helistagu.
Mu Gruusia reisikaaslased olid igaljuhul näost paaviani perse värvi.Ma olevat piirivalvuri vastu häält tõstnud, mis pidavat ennekuulmatu olema ja olevat sinatanud korduvalt. Nende hirm olevat ka sellest, et musta nimekirja sattudes (ega piirivalvur ei saa aru, et me erinevad reisiseltskonnad) võivad neil hiljem suured jamad olla.
Aga kui rong liikuma hakkas, langesid genetsvaled mulle kaela.Mu kõht tundis, et neil oli ikka midagi keelatud kohvri põhjas. Mine tea, aga seni, kui minu isamaalisi kõnesid kuulati, unustati nemad piirivalve poolt täitsa ära. Tuli välja, et eelnev rahapaigutus tulenes iidsest tavast altkäemaksu maksta ja mitte ühele vaid mitmele küsijale. Sellest ka igasse auku raha toppimine. Õnn peitus ka selles, et esimest korda üle pika aja ei pidanud nad minema korruptsiooni libedale teele. Ja peale restoranvaguni taasavamist paistis, mulle väikest tänuavaldust, väljategemise näol, jäi seekord suurem summa taskusse.
Rong hakkas taas liikuma ja liikuma hakkasid ka igatsorti mehed oma suurte kottidega vagunite vahel.Vaatasid kogu aeg üle õla,nagu keegi jälitaks neid, silmad veel hirmust rohelised. Sain aru, et salakaupa liigub siin piisavalt ja kõik mured saab mingi x raha eest murtud.
,nüüd siis 5234 km
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar