Oli ilus mõte liikuda Kiievipoole hääletades.Näeks vähe maad ja tutvuks rahva parimate esindajatega, aga Lukashenka keeras käkki nagu ikka ja saatis hullemast hullema ilma mulle karistuseks kaela.Käisin tiiru raudteejaamas ja selgus , et rong läheb alles 21.Kolisin siis hotellist välja, kott hoiuruumi ja veel väike tiir linna peale, seekord juba mööda kaubanduskeskusi.
Lõpuks leidsin mingi SONY. Küll eelmise aasta mudel( olin just Eestis kataloge uurinud) aga loodetavasti ajab asja ära. Veidi kallim kui eestis ja paha lugu, et kaart müügil ainult 250-ne.Ehk ostan kuskilt veel mõne , kui väheks jääb. Plaanis on igaljuhul foto24-s pildid ülesse laadida (tegin kodus ilusti konto valmis). See oli kõige kõvem-2 MB. Peaks jaguma ja kui ei jagu siis avan mõne konto veel.
Interneti koffedega on siin paras kamm. Ega neid eriti pole. Mina leidsin vaksalist. Arvutid on ketiga kenasti lauajala külge aheldatud. Ju siis unustatakse vahel mõni lahkudes taskusse.
Seni kuni jõudsin oma postkasti sirvida, lõi arvuti vähemalt viis korda välja ja igakordne sisselogimine, nende esimese maailmasõja aegsete arvutitega võtab jälle tohutult aega.
SÕBER KOLJA
Jälle langeb taevast igasugust asju, rahet vihma lund ja mingit muud sitta. Linnapeale sellise ilmaga, kus normaalne Valgevene mees, ei aja isegi naist välja, ei kipu. Nii tuli veeta mingi 3-4 tundi vaksalis.Liikusin siis ühest bufetist teise ja vahtisin niisama rahvast. Sain tuttavaks Koljaga, kes pajatas üksikasjalikult valgevene rahva kannatustest ja sangarlusest selles raskes ja halastamatus maailmas. Tema vaeseke pidi oma pere toitmiseks Venemaal tööl käima.
Valgustasin ka ome reisiplaane, et minek Indiasse. Kolja oli vist kooli mingil ajal pooleli jätnud. Ta teadis üsna kindlalt, et Valgevenest lõunas on Ukraina, mitte India ja kahtles, kas ma ikka õigele rongile pileti olen ostnud. Lõpuks saabus hüvastijätu moment. Sõber Kolja ostis mulle mälestuseks kolm kohaliku õlut ja saatis mind perroonile. Tema susla pidi alles tunnipärast lahkuma. Patsutasime ja lubasime midagi teineteisele tuleviku suhtes ja nii ma kiskusin oma jalad kangelaslinna Minski pinnast lahti.
Õnneks juhtusin kupeesse, kus peale minu oli ainult Dima.Neljakesi pole just nendes kastides eriti meeldiv sõita, aga kahekesi on paras.Dima oli üsna järsult meelestatud batka ulakuste suhtes. Leidis minus jutukaaslase, kellele kohalikke jubedusi ja lollusi kiruda. Teadis vist, et minust pole koputajat ja sai südamelt oma mustuse välja puistata.
Keskööpaiku sai ka ilma ektsessideta riigipiir ületatud. Kartsin veidi, et hakkavad kindlustuse pärast nokkima, aga lahkuv Eestlane ei huvitanud enam riigivalvajaid.
Lõpuks leidsin mingi SONY. Küll eelmise aasta mudel( olin just Eestis kataloge uurinud) aga loodetavasti ajab asja ära. Veidi kallim kui eestis ja paha lugu, et kaart müügil ainult 250-ne.Ehk ostan kuskilt veel mõne , kui väheks jääb. Plaanis on igaljuhul foto24-s pildid ülesse laadida (tegin kodus ilusti konto valmis). See oli kõige kõvem-2 MB. Peaks jaguma ja kui ei jagu siis avan mõne konto veel.
Interneti koffedega on siin paras kamm. Ega neid eriti pole. Mina leidsin vaksalist. Arvutid on ketiga kenasti lauajala külge aheldatud. Ju siis unustatakse vahel mõni lahkudes taskusse.
Seni kuni jõudsin oma postkasti sirvida, lõi arvuti vähemalt viis korda välja ja igakordne sisselogimine, nende esimese maailmasõja aegsete arvutitega võtab jälle tohutult aega.
SÕBER KOLJAJälle langeb taevast igasugust asju, rahet vihma lund ja mingit muud sitta. Linnapeale sellise ilmaga, kus normaalne Valgevene mees, ei aja isegi naist välja, ei kipu. Nii tuli veeta mingi 3-4 tundi vaksalis.Liikusin siis ühest bufetist teise ja vahtisin niisama rahvast. Sain tuttavaks Koljaga, kes pajatas üksikasjalikult valgevene rahva kannatustest ja sangarlusest selles raskes ja halastamatus maailmas. Tema vaeseke pidi oma pere toitmiseks Venemaal tööl käima.
Valgustasin ka ome reisiplaane, et minek Indiasse. Kolja oli vist kooli mingil ajal pooleli jätnud. Ta teadis üsna kindlalt, et Valgevenest lõunas on Ukraina, mitte India ja kahtles, kas ma ikka õigele rongile pileti olen ostnud. Lõpuks saabus hüvastijätu moment. Sõber Kolja ostis mulle mälestuseks kolm kohaliku õlut ja saatis mind perroonile. Tema susla pidi alles tunnipärast lahkuma. Patsutasime ja lubasime midagi teineteisele tuleviku suhtes ja nii ma kiskusin oma jalad kangelaslinna Minski pinnast lahti.
Õnneks juhtusin kupeesse, kus peale minu oli ainult Dima.Neljakesi pole just nendes kastides eriti meeldiv sõita, aga kahekesi on paras.Dima oli üsna järsult meelestatud batka ulakuste suhtes. Leidis minus jutukaaslase, kellele kohalikke jubedusi ja lollusi kiruda. Teadis vist, et minust pole koputajat ja sai südamelt oma mustuse välja puistata.
Keskööpaiku sai ka ilma ektsessideta riigipiir ületatud. Kartsin veidi, et hakkavad kindlustuse pärast nokkima, aga lahkuv Eestlane ei huvitanud enam riigivalvajaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar