GORI PEAVÄLJAK KOOS GOBAGAHommikul tegi jälle kohalik kukk mu ärkamise veidi rõõmasamaks.Peale väikest make upi ja kohvi punusin kiiresti Azerbajani saatkonna poole.Bussiga on siin tore sõita, maksab ainult 1.4 eeki. Ja sama ka metroo.Tegin juba eile peamised bussiliinid selgeks ja kasutasin ühistransporti rõõmsasti.Bussis on ka konduktor ja see on alati meesterahvas.Pileteid ei anta ja nii võib õhtuks konduktorile üsna ilusti koguneda.Siinne rahvas räägib, et keskmine palk pidavat 40-50 $ olema.Ei kujuta ette, et sellest kuu lõpuni jagub, kuigi hinnad on kõvasti odavamad.Peab ilmselt mõni kõrvalsissetulek ka olema. Aga kinnisvara ruut pidi 2000$ maksma.
Saatkond asus väga imelikus kohas. Algul tuli läbida mingi lammutust ootavate majade rajoon ja siis keset suurt ehitustandrit, kus mõned kümnekordsed majad juba püsti, asub kümmekond villat, ühes neist ka saatkond.
Õues värava taga pidin ootama mingit asjapulka, kes tõi ankeedid. Pidime neid teiste saatusekaaslastega tänaval, põlveotsas täitma. Kästi neljapäeval tagasi tulla ja lubati heal juhul viisat.
Kuna öömaja oli võetud ainult tänaseni, siis leppisime perenaisega kokku,et tulen kolmapäeval tagasi ja siis vastavalt mõlemapoolsele huvile ei iitsata agentuurile sõnakestki ja teeme mõlemale sobiva hinna.Konsulteerisin Annaga ka marsruudi osas. Selgus kurb tõsiasi.Telekas oli just näidatud, et mägedes on viimastel päevadel kõvad lumesajud ja tänu sellele võivad paljud teed ligipääsmatud olla.Võimalus jääda paariks nädalaks kuhugile külasse lumevangi ei paneks mind rõõmust huilgama. Aga nii pidi mägiteedel tihti juhtuma, et paar nädalat on täitsa norm, enne kui abi saabub.Mõned külad pidid 6 kuud olema tsivilisatsioonist ära lõigatud.Otsustasin, et sõidan Suure Juhi ja Õpetaja Stalini sünnikohta ja siis vaatan edasi.
Enne pidin veel külastama Eesti saatkonda.Olin enne kuulnud, et Pakistani saatkond Teheranis nõuab soovituskirja ehk deem recomendationit ja Gruusia Eesti saatkonna antud paber pidi igati sobima. Niisis jälle bussiga teise linnaotsa. Saatkond paistis väljast uhke lossitaoline maja ja seest oli veel uhkem. Kohalikud turvamehed vaatasid mind Schwarznegerliku pilguga ja nende ajude liikumine oli selgelt näha. Mõtlesid vist kummas sokis mull pomm on. Kohe kutsutigi sisse ja sõbralike ning südamlike tervitussõnade järel, pakkus suursaadik ise mulle istet ja kohvi ja päris "mis noormehel mureks". Saades mult ammendava vastuse, ütles et asi on nohu ja sekretär tõttaski paberit trükkima.
Saadik oli mõnus vunts ja lobisesime viimase aja sündmustest nii Eestis kui Gruusias. Ja siis tuli lausa eestikeelne telefoni kõne.Polnud teab mis suur riigisaladus. Laari Mart oli just lennukiga maandunud. Nüüd tekkis saatkonnas veidi kiirem liikumine ja oli näha, et valmistutakse millegiks suuremaks.Minul suruti taas viisakalt kätt ja jäeti hüvasti. Oleksin Mardiga ka väikse kohvi teinud, aga ju polnud protokolli kohane.Suursaadik Harry Lahtein andis ka visiitkaardi ja palus teavitada, kui sita sisse astun.Tahtsin ka hiljem tänada, kui juba Pakistani viisaga OK aga võta näpust, ei leidnud kaarti ja meili adr.Ei usu hästi, et Sa Harry seda kunag loed, aga mine tea.Igaks juhuks siiski AITÄH väikse abi eest.
Bussijaamas seisiski marsa, mis ei pööranud küll Gorisse sisse, aga mingit viis kilti jäi suure tee pealt Goba sünnilinna. Mingit piletit ka ei antud ja 10 lari, mis juht küsis, paistis hinnaproportsioonist veidi väljas olevat. Aga ega see 70 krooni pole ka teab mis palju.
Sealt sai kohe mingi juhuslikuga kesklinna. Vana oli lobisemishoos ja käskis kohe Isakese muuseumi põrutada, sest kell juba palju ja varsti sulgemisaeg.
SIIN SÜNDISKI MEIE VÄIKE SOSSO
Põrutasingi kohe muuseumisse.Suur Stalini ajastu stiilis hoone ja selle ees siis sünnimaja, mis oli tegelikult kuskilt mujalt kohale toodud. Nurga taga oli veel isiklik vagun. Ega sees midagi erilist taolise suure maja kohta polnudki.Mõned ruumid olid täis pilte, mõni raamatuid. Üks tuba oli kabinet jne. Huvitavamad olid ehk kingitused, mis Jossif kõrgetelt riigipeadelt ja kuningatelt saanud. Muidugi ka kingitused kolhoosnikelt ja metallurgidelt ja puuviljakoristajatelt. Tädi lobises kõrvale fakte ja aastaid ja lõpuks resümeeris, et oli ikka hea mees ja tegi palju head. See mis ta natuke paha tegi on köömes ja hiljem vaenlaste poolt kokku valetatud.Ei viitsinud vaielda, tema oma peas ikka midagi ei muuda.
Hotell oli ka sama väljaku peal ja nimeks Inturist, nõuka aja mälestuseks.Hind 10 taala. Tädi näitas, et kui sooja vett tahan tuleb boiler seinaga ühendada ja talle helistada, siis päästab alt mingist kraanist hüdromassiivid liikuma.
Linn oli üsna välja surnud. ainult mõned koerad paljunesid Stalini kuju all.Leidsin kohe ligidalt mõnusa baari,kus võtsin kohe ühe hortsoo laksu. Oskavad ikka teha häid asju.
Kõrvallauas istusid ühesugustes mustades jopedes mingid üsna turjakad kutid. Läinudki palju aega, kui pidin jälle oma kodumaad tutvustama. Nad ei teinudki pikka sissejuhatust vaid kutsusid mind kaasa Gruusia rahvussöökidega kohta. Mis ma ikka õhtul võõras linnas muud teen ja võtsin kutse vastu. Sõitsime linnast välja, aga kahjuks esmaspäev ja kõrts täiesti tühi. Tahtsid just sulgeda. Aga mu uutele sõpradele polnud see probleem.Kohe toodi kuskilt orkester ja peagi olid laual imelised road ja pidu algas ehtsa Gruusia rahvalugude saatel.
Peagi märkasin, et mu sõpradel on kõigil tukk hõlma all. Tuli välja, et poisid olid politsei järelvalve üksusest.See oli tööle saanud alles hiljuti ja võitles politsei korruptsiooni ja altkäemaksude vastu.Tegelikult oli alles hiljuti pea kogu politsei kinga saanud, et välja juurida tuntud kaukaasia miilitsa omaette impeeriumit, mis elas põhiliselt ainult altkäemaksudest. Siis tuli loomulikult toostide rida.Ka mina rääkisin meie rahvaste pikaajalisest sõprusest ja millegist ilmselt veel, mida ma hästi ei mäleta.Pidu oli põhjalik nagu Grusiinidel kombeks.Kestis üsna pikalt.Ja kui poisid mind hommikupoole hotelli viisid, olid hotellitädid imestunud, et mul nii mõjuvõimsad sõbrad on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar