27.jaanuar. TBILISI

TBILISI VANALINN

Kukk polnud igal juhul veel esimest korda kirenud, kui saabusin Tbilissi.Raudteejaam oli nagu suur laat, mis hakkas alles ärkama.Juba saabusid esimesed müüjad oma pampudega ja hakkasid putkasid kaunistama.Peldik oli vapustav ja aroomid, mis näkku lõid, äratasid mind lõplikult.Andsin seljakoti pakihoidu ja liikusin raudteejaama vastas olevale turule. Enne veel sõin puhvetis ühe hortso. See oli super.Pool lamba perset oli sees ja maitses vapustavalt. See hortso, mis meil Eestis jagatakse on nohu õige hortsoo kõrval.Lisandiks anti veel pool pätsi saia, mis oli lõigatud vist neljaks jämedaks viiluks. Sõin ja nautisin ja vaatasin pohmellis kohalikke kodanikke, kes olid tulnud varajasele afterpartile, ennast eilsest peost jäänud mälestust õllega turgutama.Mäletan, kunagi nooruses oli meie bussijaama puhvet samasugune sumisev, habetunud vendade hommikune kokkusaamiskoht,mis avati ilgelt vara.

Üle tee oli turg ja mõtlesin tutvuda Georgia turundusteaduste edusammudega. Turuhoones sees müüdi liha, juustu ja kõiki söögikõlblikku.Vahe meie turgudega oli vast selles, et siin on pikk joru lette, kus müüakse ainult näiteks põrsaid, ja siis järgmine rida lette juustu jaoks ja siis kuskil lambakintsude pikk lett jne.Meil on ju kõik segamini.

Turuhoonest väljaspool müüdi autokastides juurvilju, jahu, tangaineid ja muud pudi padi, ja veidi edasi olid riided, suitsud,parfürmeeria ja nagu ikka igasugust paska.

Olin kuskilt ülesse kirjutanud ( TRIP vist)kodumajutusbüroo tel. numbri ja ei tahtnud väga vara neile helistada.Oli nagu laupäev ka. Kell oli juba kümne paiku ja kiskus soojemaks.Võtsin suuna kesklinnale, kaua sa ikka turul turisti mängid. Hotellidega on siin maal väga kitsas käes.Kus pole vabu kohti,kus on hinnatase hullem kui Ritzis. Käisin vist neli- viis läbi ja jäin kindlaks, et proovin ikka seda kodumajutuse varianti.Kunagi vabariigi algusaegadel, kirusid ka mu välismaa tuttavad meie hotellide hinnataset ja ma ei saanud eriti nende probleemist aru. Aga nüüd saan küll, vaene arengumaa, kus palk on niru ja elatustase pisike, ja hotelli hinnad nagu Rivieras hooajal.Mis teha, konkurents puudub.

Majutusbüroo asus mingis korteris, sisustatud staaliniaegse mööbli ja sama aja tapeediga ja nagu töötajate telefonikõnedest ja omavahelistest juttudest aru sain, tegeleti seal veel ehitusmaterjalide vahendamisega, transpordiga ja kes teab veel millega. Boss lõi mulle fotoalbumi nina all laiali ja lasi valida.Mina muidugi nõudsin hindasi ka veel juurde. See oli veidi keerulisem ülessanne.Hinnad sai ta küll arvutist kätte, aga peaaegu ületamatuks probleemiks läks neid hindasid piltidega kokku viia.Keegi habemik kõrvaltoast käis konsulteerimas ja veel paar telefonikõnet Gruusia keeles ning pilt hakkas selginema. Mulle sobis kõige odavam, aga tema hakkas seda laitma ja ühte teist veidi kallimat vägisi pähe määrima.Krt, mis sa pakud siis neid, mida sa anda ei taha.Tõmbas siis veidi hinda maha ja lõime käed. Ausalt öelda üks enne nähtud hotell oli ka sama hinnaga, aga see oli väga võidunud ja tekitas veidi värinaid.

Sõitsime kohale ja vaatepilt oli meeldiv.Väljast polnud maja ei tea mis asi, aga sees oli vaatepilt muljetavaldav. Korter oli ehitatud kolmest korterist kokku. Esik oli suur kui elutuba. Minu magamistoas oli ka oma peldik ja vannituba ning rõdu. Ainuke miinus tundus, et pererahvas elas samas korteris, aga plussi andis juurde, et söök on ka hinna sees. Ja asus üsna kesklinnas.Hiljem sain aru, et pererahvas oli OK ja oma tuba oli täiesti privaatne.Õhtuti viitsin ikkagi rohkem aega koos, mugavas suures toas.

Perenaine Anna, 48 aastane vabakutseline kunstnik.Ta oli kuidagi kurva olemisega.Õhtusöögi ajal selgus ka põhjus. Mees, kelle pilte oli korter täis, olevat neli kuud tagasi tapetud juhusliku tulevahetuse käigus, mida Anna ise eriti ei uskunud.Olevat olnud erinevate tubakafirmade maaletooja ja Anna arvas, et seal oli ikka konkurentide käsi mängus. Nüüd siis, et oma suure korteri makse tasuda oli sunnitud kahte tuba välja üürima.

Tema tüter Sophia, 17 a vene keelt ei rääkinud, aga pani inglist, nagu meilgi noorem sugu.Kui istusime kolmekesi, siis käis kogu aeg tõlkimine, sest Annaga rääkisin ma vene keeles ja Sophiaga inglise keeles.Sophia õppis meie mõistes lavakas, aga seal oli ka muid kunsti värke. Igal juhul ei saanud ma kõige paremini aru, mida ta konkreetselt õpib, aga meie õhtused jutuajamised olid mõnusad.Polegi pikemaid jutuajamisi nii palju noorema tütarlapsega vist olnud( v.a. oma tütar,aga need igapäevased asjad) Aga paistis, et need jutu huvid olid mõlemapoolsed, sest tema polnud Georgiast välja saanud ja mina siis rääkisin, mis mujal maailmas toimub.Teemad olid seinast seina, haridus, poliitika, kultuur ja ka armastus. Sophia ( ema kutsus Sophiko-nii vist isegi õige)elu unistus oli kunagi Roomale pilk peale visata.Kuigi see unistus tundus talle peaaegu kättesaamatu olevat, julgustasin teda ja rääkisin, et ka mina ei uskunud temavanuselt NSVL-ist väljasaamist, aga nüüd ole lahke, siia- sinna ei mingeid probleeme.

Gruusia inimestega rääkides tundub, et nad elavad ikka NSVL-is. On ju tegelikult sama kaua vabad, kui meie, aga elu pole edasi läinud peale Coca Cola ja Colgate reklaame.Tulevad vägisi üheksakümnendate algus aastad meelde. Inimesed on tohutult pessimistlikud ja ei usu enam midagi.Neil ju kolm presidenti pooleldi vägivaldselt vahetunud ja kõik lubavad uusi ja õnnelikke aegu saabunud olevat. Rahva käest oli kuulda sama juttu, mis meil kunagi, väljamaalased tulevad ja ostavad kogu Gruusia ära ja meile ei jää midagi. Huvitav, meil ei räägita seda juttu enam ammu. Küsisin ka paljudelt, kuidas rohkem meeldib, kui ütlen Gruusia või Georgia ja vastus peaaegu kõikjal "vahet pole, kutsu kuidas endal parem". Õige nii kui nii Sakartvelo.

Homme siis "tere tulemast Tbilissi" päev.