BATHUMI RANNAPROMENAAD.
Hommik kiskus juba valgeks ja saabus järjekordne külapeatus, kus keha kinnitada ja põit tühjendada. Olen hommikuse niru närimisega (kuigi üks mu tuttav saab orgasmi, kui hommikul suppi antakse) Tegin ühe suitsu ja mõtlesin, et käin igaks juhuks peldikust läbi, ei me ette tea....
Tavaliselt on bussil poole tunni ringis peatus. Pabistasin esimestes peatustes nagu rase leopard, et järsku jään maha, ning olin alati aegsasti kohal nagu korralik Vikmani poiss, aga kui sain juba targemaks, loivasin mingi viis minti enne kohale ja buss andis veel paar korda signaali, enne kui bussijuht Ahmed nina idapoole suunas. Seekord tiksus mu sisemine kell ikka samamoodi, peaks veel piisavalt aega olema .Tavaliselt on Allahhil siinkandis aega küll, aga minu üllatuseks oli buss juba lahkunud, ometi oli peatus kestnud kuskil 20 min . Mine tea, ehk bussijuht kobiseski midagi läbi mikrofoni, aga alles ju algaja Türgi keeles. Ja kõik mu asjad ju bussis.
Õnneks oli nurgataga ka taksopeatus ja rabasingi esimese ettejuhtuva kollase koletise.Kui juba liikusime, tuli meelde, et hind kokku leppimata ja taksomeetrit ei paistnud ka kuskilt. Minu teine mina ütles kohe, et siit saab jalle ühe finantsilise karistuse. Oligi õigus, taksojuht arvestas Monte Carlo öise hinnakirja järgi, kuigi sõit kestis ehk 10 km. Püüdsin küll veidi hinda ümargusemaks nühkida, aga polnud ka väiksemaid kupüüre, et viskaks raha istmele, ja tõmbaks kaabet.
Ja siis läbi udu paistis Gruusia. Ilus pilt, ühel pool mäed ja teisel pool Must meri. Tegelikult oli bussipeatusest veel oma kümme kilti piirini, aga kohe oli üks marsa mees vastas ja hind oli ka norm. Piiripunkt oli nagu Paunvere aastalaat.Sajad inimesed oma sadade pampudega liikusid kaootiliselt nii ühes kui teises suunas. Kõige hullem oli Türgipoolne passinäitamise järjekord. See tähendab järjekorda polnudki. Puhas anarhhia. Kõik pressisid ühes hunnikus mingi 30x30 cm akna suunas.Türklasel paistis asjast võõras mure olevat. Jälgisin siis seda möllu j asusin rünnakule. Jumal on eestlasi õnnistand suure kasvuga ja niisiis minagi, peajagu pikem teistest anarhistidest pressisin üsna kiirelt selle pisikese "aken kaukaasiasse" poole. Ju siis rahvas sai aru, et mingi uus kangelane tiigrinahas ja pole mõtet jõudu proovida.
Sain kiirelt oma templi ja edasi Gruusia poole. Seal oli õnneks kord majas.Inimesi lasti akna poole kümne kaupa ja suurt möllu polnudki. Aga tüdrukud passikontrollist olid erakordselt imestunud, kui nägid Eesti passi.Vaatasid mulle pikalt otsa justkui ma oleks habemega naine ja oma ilusaid piparkoogi silmi suureks ajades küsisid, "kas tõesti Eestist " Tahtsin juba öelda "ei, hoopis Cabo Verdelt", aga siis mõtlesin, et kahju oleks neil ilusat päeva lasta ära rikkuda ja nad ei saagi tuletada seda päeva hiljem meelde, kui ühte kõige meeldejäävamat päeva Gruusia iseseisvumise järgses ajaloos, mil nad kohtasid eksootilist inimest Eestist.
Gruusia (või siis Georgia, kuidas keegi tahab) poolel tuli välja, Bathumisse ka veel omajagu maad, vist oma 20 km. Sain mingi haltuura vennaga 10 taalaga jutule.Pidi ka tegelikult marsakas liikuma mingi väiksema raha eest, aga õine bussis loksumine ja väike uneaeg tegid mu rahakoti suu rohkem ükskõiksemaks, kui oleks soliidne.
Bathumis tegin kohe alustuseks seljanka, mitte et ma seljanka fänn oleks, aga nii vara hommikul polnud kokk veel õiget stardikiirendust saavutanud, ja tuli leppida sellega mis paistis olevat järgi eilsetest kundedest.
Millegipärast toodi mulle veel juustu,
mida ma polnud tellinud ja arvasin, et ilmselt vabanduseks, kuna menüü ei klappinud reaalsusega. Peale arvega tutvumist sain muidugi aru,et juust oli arvele juurde keevitatud, aga ei viitsinud möliseda, ikkagi külaline.
Tegin kohe väikse tripi mere äärde ja mereäärsetesse parkidesse.Palmid kasvasid jõudsalt, sest sooja oli juba 17C. Võttis jopega üsna märjaks. Kõige targem on alati tutvuda esmaselt transpordisõlmedega. Esiteks saab teada, millal miski kuhugile liigub ja teiseks saab oma seljakoti pakiruumi anda. Tegin õieti, et kohe raudteejaama läksin, sest info ütles, et Tbilisisse läheb rong ainult kord päevas, kell 23.30. Kuna olin linnas tiiru juba teinud ja kella poole kaheteistkümneni pool päeva aega, otsustasin, et kihutan täne kohe edasi ja küll aega Tbilisis jalgu seinale lüüa.
Sai ka vaksali ees söökla moodi hoones koos kohalikega veits koduveini joodud. Nagu ma lauda istusin valati kolmeriitlisest punsust klaas naaberlaua dzigittide poolt täis. Pärast veel teine ka.
Sooja sarvega ju hoopis rõõmsam linnaga tutvuda.Bathumi või Batumi (kuidas kuskil kirjas) polegi eriti suur linn. 120 000 elaniku oli kuskil raamatus.Suur sadamalinn, kust liigub läbi ämbrite kaupa Azerite naftat. Ja muidugi ka kuulus kuurort. Aga polnud ju hooaeg veel, et supelsaksa mängida.
Linna pole just õnnistatud eriliste vaatamisväärsuste poolest. Ja ega mingieid turisti voldikuid polnud ka näha, et täpsemalt uurida. Kuskil linnast väljas pidi olema kurikuulus botaanikaaed, aga kuna plaanisin veel täna lahkuda, siis ei hakanud seda tripi katsetama.
Jäi veel mõni tund rongini aega, kui otsustasin kuskil tänavakohvikus korraldada viimse õhtusöömaaja.
Vennastusin mägedepoegade Tamazi, Giorgi ja Tzatzaga. Gruusias on uute sõprade leidmine sama kiire, kui meil vanadest sõpradest ilma jäämine. Eesti paistab seal olema võlusõna. Nagu see sõna korra su suust kõlab, surutakse lauda ja ega sealt pääsemine enam kerge pole.
Kui läks jutt alkoholi eelistuse peale, toodi kohe baarist tcachat, millest mina olin ainult muistenditest lugenud, ega polnud siiani suhu saanud.Huvitav, meil nagu baarist õukat või samakat ei jagata. Minu pikaajalised uurimused alkoholi tarbimisest erinevates riikides ja kultuurides, andsid selge märgi, et see võlujook pidi olema letialune kraam.Ei hakanud erilist jälitustööd tegema ,vaid lasin märjukesel heamaitsta, ja kiitsin kohaliku traditsionaalset alkoholi valmistamise kultuuri.
Mu uued söbrad ei tahtnud mind lasta lahkuda enne, kui ma prooviks ja hindaks nende maailmakuulsat ja legendides kiidetud naissugupoolt.
Maarahva keeli väljendades, tahtsid genetsvaaled mind viia kohaliku litsimaija.Hakkasin vabandama ja vastupunnima ajapuudusega ja rahakotti õhukusega. See oli küll väga loll vabandus, sest ega tegelikult Gruusias ei anta võimalustki rahakotti liputada. Hakkasimegi liikuma ja mina mõtlesin teepeal uusi valesid välja. Ei saa ju võõrustajaid solvata ja austamatust kohalike vastu välja näidata.
Kohalejõudes tundus see koht küll meie koperatiivi baare kaheksakümnendate teisest poolest. Mööbel lagunenud ja parajalt räpane.Lauad olid väiksel põrandapinnal hästi üksteise otsa kokku surutud ja neid oli vist ainult neli -viis. Selgus, et täna on tööl ainult kaks kaunitari.Üks oli just oma töövõite täitmas aga teine oli jubedam, kui Quasimodo vanaema. Aga ilu pidi ju olema vaataja silmades. Krt,taolist ei anna ju ilusaks ka juua. See oli just tantsuduuridel oma järgneva militaarvormis kundega . Kui enne baari saabumist sai kurat mu ajusopis juba hakata erootilisi kiusatusi ülesse kruvima, siis nüüd olin ma nõus oma varanatukest ära jagama, et mitte minna selle, hüääniga armurõõme nautima. Mõtlesin hirmuga järgmistest öödest, kui ärkan karjatusega, märg higi otsa ees, olles näinud just unes seda vöigast vahekorda. Õnneks oli ka juba sõdurpoiss avansi ära maksnud ja mina selle lumivalgukese nimekirja enne rongi lahkumist poleks enam jõudnud . Viimasel minutil saabus ka tütarlaps, kes oli siiani nautinud mingi eesliajajaga Waltburgi ööd. Oli teine natuke viisakam, aga minu top 1000-sse igal juhul ei mahtunud.
Tulidki poisid mind taksoga vaksalini saatma, ja olimegi veel paar minti enne rongi lahkumist kohal. Pöörasin kohe rongis unele ja algas teekond Tbilisi poole.
Gruusia rahast
1€=2,2 lari(GEL)
1 lar=7,11 EEK
Kilomeetrid. Hopa-Batumi-Tbilisi 480km
Kokku 4404 km
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar