19.Jaanuar. ODESSA

ODESSA RAND

Hommikul nagu babuljale lubatud, lahkusime kell 7 ühikast. Minule on nii varajane äratus natuke jube, aga tuleb olukorraga leppida. Ühikas ise asub üsna ülikooli ligidal, aga rajoon on ikka veidi kõhedust tekitav. Kes on venemaal käinud, see teab. Umbes 70-80 ehitatud hrushovkade rajoon, peale Breshnevi surma pole ühtegi asja korrastatud. Iga trepikoja uks on ise värvi ja kõik värvitud nagu oleks viimane värv purgis. Täpselt sama akendega. Vana värv mis enne võis pruun olla, kumab läbi praeguse sinise alt, ja naabertrepikoja roheline uks on liidu lagunemise päeval oraanziks võõbatud. Kõnniteed majadevahel on tekkinud spontaanselt, vastavalt rahva liikumis vajadustele. Ja need on siis aastete jooksul vajunud ümbruskonnast tunduvalt madalamaks. Vihma ajal tekivad seal väiksed kanalid ja vihma vahelisel ajal on neid sopaauke võimalik läbida ainult jeepidega. Üldiselt sellistes kohtades elades tõuseb käsi vägisi vodka klaasi järele ja tahaks oma hoovi ilusamaks juua.Hakkan aru saama, miks seal kandis käib pits suu juurde tihedamalt, kui lääne pool.

Aga Dima ja ta sõbrad olid karsklased. Isegi kui me õhtul poes käisime siis keeldus Dima õllest, mille ma lubasin talle välja teha.

Tõmbasime siis Dimaga linna peale. Oli just enne eestist lahkumist telekas saade Odessast ja seal ka juttu nii linna elust kui ka kultuuriväärtustest. Praegu elab selles naljalinnas mõni nägu üle miljoni. Tsaari ajal ja ka hiljem vene ajal olevat ta olnud venemaa juutide mitteametlik pealinn. Suuremad naljamehed sealtkandist, palju laulukesi ja anektoote. Aga, kui vabaduse tuuled ka sealpool puhuma hakkasid, panid enamik juutidest oma pillid kotti ja punuma. Kes tõotatud maa-Iisraeli poole, kes mujale kapitalistlikesse avarustesse. Kolasime siis koos Dimaga ja Dima oli mu giid. Rääkis ajaloost ja tänasest päevast ja niisama elust olust.Kolasime rannas ja linnas ja juudikvartalis ja sadama kandis. Näitas ka uut kaubanduskeskust, mis oli vist koos sakslastega ehitatud, endal uhke tunne oma linna kaubamaja üle. Ei tahtnud teda solvata, kui tuli meelde, et meil mõnes väikelinnas sama suur söögipood. Käisime ka ühes kirikus, kus just jumalateenistus ja Dima rääkis seal pildistamise loa välja.

Plaanisin Odessasse jääda päevaks paariks ja põrutada otse edasi mööda merd Gruusiasse, aga sadamas selgus, et laev sinnakanti läheb alles viie päeva pärast, aga Istambuli homme. Arutasin siis endaga ja mõtlesin, sitta kah sõidame seekord läbi Türgi. Olin küll vahepeal Türgi kaudu marshruuti arutanud, aga mõtlesin ikka otse Gruusia poole minna. Käisime ka lennupileti hindadega tutvumas, aga see oli rohkem, kui topelt laevahinnast, niisiis 100€ Istambuli mingi 600 kildi eest.

Sain ka selgeks , et Ukrainas on bussiliiklus inimestele kingitus.Bussid on küll vanad ja lombakad, konduktor istub käsi õieli mingi oksa peal, aga hind ainult 0,5( mis meie rahas umb.1,25) ja marsa maksab 1,5 grivnat. Konduktor võtab raha rõõmsalt vastu ja siis vaatab oma delfiinisilmadega sulle näkku ja tardub silmapilguks ootele. See tähendab kohalikus dialektis" kas tahad piletit ka, või ajame seekord ilma läbi" Dima õpetuse järgi, me tavaliselt piletit vajalikuks ei pidanud.

Lõuna paiku tutvusime ka kohalike gourmet tippkohtadega. Dima pakkus välja ülikooli sööklat, mis pidi taskukohane olema. Mina muidugi rõõmustasin taas kokkuhoiu võimaluste üle. Aga mis üllatas oli söökla ise. Raske kirjeldada, aga laualt sai lugeda 16 viisaastaku menüüd. Lauanõud olid neorealistlikud, ja disainitud Donbassi plekist, nuga polnud veel leiutatud ja klaasid olid mu lapsepõlve mälupiltidest- kuusnurksed. Asja tegi aga kauniks see, et enne sisenemist oli suur hüüdlause " RUKI MOI PERED EDOI".Ju siis üliõpilastele peab seda asja õpetama. Aga mu rahakott oli tänulik. Supp+ praad 4,6 (umb 10-11 eeki) Ports oli kaalupoolest täitsa norm ja maitses ka viisakalt.

Õhtul töllerdasime nii sama, rääkisime maast ja ilmast ja valgustasin Dimat Eesti ajaloost ning NATO asi huvitas teda väga. Dima muideks õpib psühholoogiat viimane aasta, aga tahab järgmine aasta ka äri õppida. Ise ta on rahvuselt venelane, mitte Ukrainlane, aga usu poolest katoliiklane(mis mind veidi imestama pani). Tegelikult elab mingis külas, mille nime ei mäleta, kuskil 300 kilti idapool Odessast. Oli oraanzi revulutsiooni ajal kõva aktivist oraanzide poolel.Oli siiani ühikas atribuutikat sellest ajast.Pakkus ka mulle mingeid plakateid, aga kuidas ma neid vean endaga kaasa. Oleks ju tore suveniir olnud. Poiss ka väga reisuhimuline, sellest ka Hospitality liige. Unistab India matkast, aga kui reaalsusse saabub, siis saab aru, et niipea see ei täitu. Aga teab kõiki India usupühasi ja ka India geograafias ennast harinud.Kutsusin ka tulevikus endale külla. Igal juhul lubas, kui aega saab.

Sai ka ennast kuidagi taas ühikasse möllida.Poisid rääkisid, et kui vahel mõni kohalik sõber jääb ööseks, võib noomituse või hoiatuse saada. Aga kui leitakse välismaalane, on asi päris hull. Võid ülikoolist sule saada. Väljamaalased ju teatud spioonid ja muidu ka pahad poisid.

Õhtupoole kostitati mind veel huvitava pudruga, mille nime mul ei õnnestunudki välja spioneerida, aga minu alati meloodiline ja mazoorne peer muutus kuidagi heroiliseks ja väljendas endas väga agresiivseid tundeid. See meloodia oli minu jaoks uus ja tundmatu.

Õnneks oli Dimal ka arvuti, mida pool ühikat kordamööda näppimas käis. Aga mingil hetkel lõi korra majja ja ütles:"poisid mul on külaline, kes tahab läbi traadi oma kodumaaga suhelda" ja saatis kõik ukselt tagasi.

Homseks pakkus välja matka katakombidesse.Helistas sõbrale ja uuris parimaid kohti. Kuna seal külm, märg ja pime, käis läbi minu kasvu sõbrad ja vedas kokku vajaliku matkavarustuse, kuigi minu jalale kummikuid ei leidnudki