5.veb. BAKU-LENKORAN

BAKUU UUS BUSSIJAAM



Oli aeg minna Iraani viisa järgi. Suured tervised tuttavatele turvameestele ja niuh väljaspool järjekorda leti taga. Aga ei taha allahh mulle libedat suuska soovida, ja viskab ikka väikseid kivikesi teepeale. Selgus, et muidu nagu tip-top poiss riiki sisenemiseks, aga selle asemel, et 15 € maksta olin mina 50 ära andnud. Ütlesin, et andke siis ülejäänud tagasi, aga ei. Mine uuesti panka, kirjuta avaldus ja maksa 15€ aga valesti makstud 50 saab tagasi alles kuu aja jooksul. Ja jätku ma ilusti oma bakuu adr. kuhu teade saata. Ei mingeid panga ülekandeid minu arvele. Ikka sulas ja samast pangast. Tegin küll omast arust soodsa pakkumise, et jäägu see ülejääk teile härrad mustadeks päevadeks, aga saatkonnatöötaja arvas, et seda võib kodumaa ministeerium tõlgendada korruptsiooniga ja saatis mind ikkagi panga poole. Aga midagi hakkas mulle kahtlasena tunduma, kui turvamehed mulle taas abistava käe andsid ja viisid mind kokku, nurgataguse keldripoe juhatajaga. Ärimees oli lahkelt nõus mind aitama, kui pangas annan raha tagastamise aadressiks tema nime ja kordinaaadid. Kõik see teenus maksab ainult 10€. Nii et kui pangas käidud ja paberil tema nimi saan 40€ peo peale.

Minu dr. Watsoni nina ütles kohe ära, et süsteem töötab juba pikemat aega. Kõik liigub kuidagi sujuvalt. Alul ütleb letitagune onu oma aksendiga inglise keeles fifty ja pärast teatab, et tema käskinud fifteen maksata. Kurat sest keskiraani dealektist aru saab. Turvavennad proovivad sind enne abistama hakata, kui sa oled neile oma muret kurtnud ja nagu juhuslikult on mingi kohalik ärimees ümber nurga, kes teab täpselt kuidas asi käib. Paistab, et süsteem töötab õlitatult ja kõik on õnnelikud. Isegi mina olin.

Nii siis jälle linna teise otsa ainsasse panka, mida Iraan tunnustab ja uus raha sisse. Tagasi bangast võttis mind rajalt maha üks taksojuht, kes oli nõus mind mingi nalja hinna eest ära viskama. Kui olime juba liikumas, sain aru et sohver on ikka täitsa täis. Ajas mingit segast mula ja lasi punn põhjas oma lemmik musa, ja poole tee peal hakkas kurtma, et see raha ikka liiga väike peaks ikka rohkem maksma, aga kui ma ei taha maksta siis viskab ta mind siinsamas maha. Olime juba oma kümme minti mingit tundmatut rada kihutanud, ja väljavaade kuskil tundmatus kohas maanduda ja hakata otsima uut teejätkamise võimalust, paistis üsna masendav. Eks siis taas sai hakatud kauplemise ja tingimisega tegelema. Lõpuks sai vist mingi krooni paar rohkem, aga mina olin taas saatkonnas, viisa näpu vahel ja tuju nagu Dvigateli keevitajal, esimesel mail.

Edasi siis tee piirilinna Lenkorani. Iraani piir on tegelikult Astaras, oma kümmekond vist kilti Lenkoranist.Rahva jutu järgi pidi bussijaam olema suur ja uus, aga oli teine paras peldik. Siin nägin ka esimest korda seda stiili, kuidas lõunapool autotranspordi süsteemid töötavad. Hiljem nägin seda kõikjal, aga siis tundus see mulle uus ja eksootiline.

Nimelt seisis bussi ees mingi mardisandi moodi mees ja tõi perioodiliselt oma kõrist välja võimsa karjatuse, linna nimega kuhu buss liigub.Ise müüs ka pileteid. Ja iga bussi ees oli taoline kloun ja bussijaam kajas geograafilistest röögatustest. Igal hõbekõril oli oma tüüpiline stiil ja koloratuur. Mõni hõiskas tõusvas toonis kolm korda järjest linna nime, et siis väike hingetõmbe paus teha, mõni venitas silpide kaupa, mõni lõugas nagu tarsani filmis. Eks neilgi oma moed ja müüginipid.

Väga meeldejääv oli bussifirma nimi-Titanic. Beale bussi istumist ja interjöriga tutvumist sain aru, et nimi oli nagu rusikas silmaauku. Pooltel istmetel olid eelmiste reisijate poolt poroloon ära söödud. See vrakk polnud harja enam ammu näinud ja paistis,et ta läheb tõesti oma viimasele kohtumisele jäämäega ja mina pean selle ajaloolise sündmuse tunnistaja olema.

Hakkas siis meie jäälõhkuja liikuma ja roppsuu- röökur tolgendas uksepeal ja kisas oma mantrat, Lenkoran, Lenkoran. Vahepeal juba kahtlsin, et karjub vist terve tee, aga mingi hetk sai temalgi võhm otsa ja rahunes maha, et igas külas jälle oma sahtel lahti ajada ja oma röögatustega kohaliku rahvast sõitma meelitada.

Aga pole halba ilma heata. Varsti kogunesid mehed tagaotsa ja hakkasid suitsu venitama. Eks minagi jälgisin seda rahvusliku tava. Paar korda tuli karjuv mees ka keelama. Vaikides kustutasid kõik oma konid ja kui pasun oli lahkunud, küsiti jälle viisakalt üksteise käest tuld.
Öö hakul saabusime Lenkorani.
Keegi bussist soovitas mulle ka mingit normaalset odavamas klassis olevat hotelli. Takso hind oli siinkandis veel poole kukkunud. Aga hotell oli minu saabumise kartuses just remonti pandud. Fuajees mängisid poisid piljardit ja turvamees pilgutas mulle silma. "Ühe toa leiame balti sõbrale ikka". Viis siis läbi barrikaadides remonditava koridori ühte tuppa, mis alles remontimata. Voodi oli sassis, aga poiss tõmbas kohe koju ja poole tunnipärast tõi uued linad. Tuli välja, et see on tema tuba, kus valvamise vahepeal käib silma looja laskmas ja tegi siis veidi lisaraha voodi väljarentimisega. Linad pidin muidugi ise ära vahetama ja selle töö käigus leidsin padja alt ka ühed võimsamat sorti käärid. Paistab, et teeb oma tööd ikka südamest.
Kõhuke hakkas ka oma nõudma ja nii viisidki mu jalakesed linnapeale. Õhtu oli juba täitsa kottpimedaks läinud ja ükski lamp linnapeal ei põlenud. Jälle mõtlesin kohaliku nafta ja elektri seosele, aga mitte ei lahendanud seda võrrandit. Kuskilt kaugelt igaljuhul mingi tuluke paistis ja ligemale jõudes oli seal lausa tulede meri. Tuli välja et olin sattunud Alievi väljakule. Oli suur Aliev platsi peale pandud, käsi näitamas helge tuleviku suunda. Väljak oli ikka oma jalgpalli platsi suurune ja sinna oli kogu linna elekter kokku kogutud. Muideks, kell oli alles üheksa ja mina ainuke inimene platsil. Suure mehe jaoks on palju valgust vaja.
Tegin väikse õhtusöögi, mille kõrvale pakuti ka ühte vene rahvusest kaunitari, aga kes mind ja minu põhimõtteid teab saab aru, et et olen korralik ja prostitutsiooni tulihingeline vastane.
Täna kilte 350 ja kokku 5584

3. Veebr. BAKU

NAFTALINN BAKU

Ärkasin juba kuuest mingi pomina peale.Magasin elutoas diivanil. Tuli välja, et Parvin, nagu õigele muslimile kohane tegeles hommikuse palvusega. Jälgisin silmanurgast seda riitust. Pole nii hoolikalt enne tähelepannud. Igaljuhul, kõiki liigutusi korrati kolm korda ja siis jälle otsast peale.
Hiljem Parvin muidugi vabandas, et mu und rikkus ja minagi võtsin selle vabanduse kenasti vastu, ning lubasin edaspidigi tal allahiga omavahel olla. Vestlesime ka veidi usuteemadel. Aserid on suniidid ja neil pole seda islamiasja eriti märgata, kuigi usuline elu pidi üsna lõdva olema, pidid enemväham kõik ikka vähemalt päevas korra palvetama, kuigi islam nõuab rohkemat.

Pesemisega on lood veidi kehvasti. Kuigi siin purskab igast diivanistki naftat on seda ikkagi sedavõrd vähe, et sooja vett jagub ainult 8-10 hommikul ja paar tundi õhtul.Aga neile see nii tavaline, et ei kujutanudki teistmoodi ette.

Parvin ruttas tööle ja usaldas võtme minu kätte.Peale sooja vett asusin taas tutvuma linnaga. Esimane ehmatus tabas kohe metroossse sisenemisel, kui pollarid tahtsid näha mu seljakoti sisu. Pidavatki metroodes kontrollitama, ega järsku mõni kilo trotüüli pole kotti ununenud. Mina tedupärast vean ainult hädavajalikke asju endaga kaasas.

Esimene põgus tutvus linna kaubanduseluga näitas, et taas on üks riik, kus on ebaproportsionaalselt palju moblade poode. Ju siis uus asi ja nõudmine suur. Tore komme tel.poodides: käsitsi kirjutatud paberilehtedel ripuvad seinal sajad telefoni numbrid, mis parasjagu saadaval. Kõik on klassifitseeritud hinna järgi. Ümaramad ja toredamad numbrid kallimad ja täitsa tavalised poolmuidu. Ole meheks, vali omale nummer ja pleki.

Mind üllatas, et elu paistab siin rohkem edasiliikunud, kui Georgias. Putkamajandust vähem ja normaalseid poode rohkem. Üldse kuidagi kirjum. Aga naftarahad ju peaks taga olema.
Silm puhkas aga Suure juhi Alievi ja tema poja- praeguse presidendi piltidel, mis olid vähemalt igal tänavanurgal, kui mitte tihedamalt. Tihti oli ka näha mingeid loosungeid, kus all suurelt ALIJEV. Ju siis tema mingid mõttevälgatused ja muud ajaloolised sõnad.(ei saa ju keelest ka aru)
Sattusin ka kogemata mingile uhkele surnuaiale, mis üsna keset linna.Iga venna haual oli vähemalt 3. meetrine kuju, kellel käed tuules lehvimas, kes mõtlikult pingil istumas. Ja oh imet, seal ka vana Alievi enda haud koos valvsate miilitsatega.

Õhtul korraldas Parvin uhke söömaaja. Oli turult pool lammast ostnud, ja nüüd keetis ja küpsetas mingi vanavanaisade retsepti järgi mingit asja kokku. Jäin väga rahule ja imesin veel kaua oma sõrmekesi. Söögiajaks aga toodi välja värske ajaleht ja kasutati laudlina asemel.Vist seegi iidne traditsioon.Aga väga mugav asi välja mõeldud. Kondid ja muu pläga sai kohe taldriku kõrvale ajalehepeale sundimatult maha kukutada. Ja peale sööki ajaleht koos jäänustega rulli ja prügikasti. Roheliste seisugohast tore ettevõtmine. Mitu miljonit ruutkilomeetrit metsa jääb raiumata, kui kogu euroopa samamoodi käituks. Ajalehti saab kasutada ju kõigepealt lugemiseks, siis pakkepaberina poes või turul, siis katad õhtul sellepeale laua ja teadlikumad inimesed lähvad sellesama lehega veel peldikudsse.

Õhtul tõi peremees veel vesipiibu ja popsutasime seda koos vestlustega elust naistest ja muust tühjast tähjast.

Järgmine päev oli Parvinil vaba ja juba hommikul asusime koostama võitlusplaani. Peale vanalinna kultuuriväärtuste külastust oli plaan minna ooperisse. Pidi laulma kohalik kõvem kuldkõri.Aga olge lahked, kui uurisime piletisaamis võimalust siis selgus, et kohalik Maria Callas oli tõbine ja toimub hoopis teine tükk, mis olevat Parvini arust jama. Otsustasime hoopis Bakuu uhket ja uut SPA-d külastada. See pidi olema üks esimesi Azerbaijanis ja ka suuremaid ning uhkemaid.
Kõigepealt siis võtsime sauna käsile, sest Parvin lubas näidata ehtsat azeri massaazi.Mina nagu ikka võtsin ennast riietusruumis paljaks kui porgand ja asusin saunapoole teele.Aga tee ei olnud pikk, kuna Parvin peatas mu ja saatis suspesid jalga panema. Ma juba oleks läinud palja tiluga. Heal juhul oleks vist sattunud häbistavate irvituste keskele, aga halvemal juhul oleks võibolla pidanud shariaadi kohtu palge ette astuma ja karistus selle asja eest oleks: mis ripakil see maha raiuda.
Spa ise oli mulle, kui Pärnu terviseparadiisi kundele kuidagi pisike ja nigelavõitu.Massaazi vend oli ka oma poe kinni pannud, saun oli leige ja lahja ja mulle ei jäänudki muud üle, kui bassu ääres õlut libistada ja lutsu visata.
Õhtul tossutasime jälle vesipiipu ja ootasime linnavalitsuse poolset sooja vee saadetist.

1.Veebruar.BAKU

BAKU NAFTAVÄLJAD

Mida lõunapoole seda rohkem mustust. Aga see on köömes. Veidi ehmatab esimesed päevad ja siis tunned end täitsa omas mahlas. Vaksal tervitas mind nagu kõikjal tohutute kauplejate hordidega, rahavahetajate, ja üliagarate taksojuhtidega. Mis aga Bakuu vaksalis tore, oli ühes putkas majutustega seotud bussiness. Pakuti odavaid hotelle ja era öömajasid. Ega muidu poleks teadnudki, aga meie rongi saabudes tekkis selle putka taha imekiirelt järjekord. Mul oli juba läbi HC lepitud kokku Parviniga öömajasuhtes ja ei hakanud oma trügimisega järjekorra koormust tõstma.Igaks juhuks uurisin ka putkaöömajanduse hindasid. Olid odavad küll. Tegin tavalise liigutuse , mis mul võõrastes kohtades selgeks saanud. Ära võta vastu ühegi taksojuhi pakkumist, mine ümber nurga kuskile söögimajja, tee kohalikega tutvust ja uuri hinna strateegiaid. Oled kohe paari söögikorra võrra rikkam, sest raha ju jääb taskusse. Sain siis lõbusa baarmeni käest ühe kohaliku sooja õlu- 6 eeku ja kuna mu võõrustaja pidi saabuma töölt alles õhtupoole, plaanisin kohe käiku Iraani saatkonda, sest mida kiiremini viisaprobleemid korras, seda rahulikum uni. Mis mulle kohe selgeks tehti, oli kahes kohalikus vääringus arvestamine. Nimelt, mingi pool aastat tagasi oli muudetud väga lollaka vahetuskursiga raha vääringut. Vana 1000 manati oli 0,2 uut.Kohalikud pakkusid inertsist küll hinda vanas rahas ja mõned eesrindlikumad oskasid juba ka uues vääringus kaupa teha. Aga esimesel päeval ajas see minu kõvaketta korduvalt kokku.

Kuigi takso hind oli siin köömes, oli marsa hinnad täitsa nagu humanitaarabi projekt. Sellele sai lisaks veel tasuta nautida suitsetavate juhtide kohaliku mahorka aroome. Muide suitse jagati täitsa imelike hindadega. Bond oli turul eesti rahas 3 krooni.

Sain ilusti ühe marsaga Iraani satkonna nurgale ja asusin ka kohe viisataotlusprotseduure täitma. Algul ehmatas mind silt seinal-koos muude paberitega vajalik ka arstitõend AIDS-i, hepatiidi ja muude katkude kohta. Mitte, et ma nüüd tõbine või sant oleks, aga teadagi igasuguste paberite ajamine võtab aega, rikub tuju ja viib hauale kiirelt ligemale. Õnneks nõuti sedasorti pabereid ainult aseritelt. Muidugi oli minulgi väike värin altpoolt põlve, kuna kuulduste järgi olevat Iraan kurjusetelje riik ja ajatollah valvas pilk jälgib usinalt, et pahad poisid ilmaasjata riiki ei satuks. Ankeet nõudis isegi vanaema- vanaisa nimesid, küsimust rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulumise kohta, viimase juudiriigi külastuse kohta ja oli veel mingeid jaburaid küsimusi, mis ei jäänud meelde. Andsin kiip smailinguga paberid luugist sisse, onu küsis veel midagi ja saatis raha maksma. Aga jälle jama, rahamaksmine ainult ühes kindlas paigas ja nagu seadus, pank linna teises otsas. Kahe suitsu eest selgitas mulle kohalik turvamees linna marsaliikumise plaane ja nii ma lendu tõusin, et olla tunnipärast tagasi, makselipik näpuvahel. Proovisin ka turvamehele oma seljakotti hoiuks jätta, aga ju ta kartis pomme ja ei julenud mu kotti laua alla jätta. Tagasi jõudes valdas mind õnn ja vile tuli jälle huulile. Islamiriik vajas ainult kolme päeva, et teha selgeks , kui kardetav ma nende usule olen.

Oli veel veidi aega, Parviniga kohtumiseks. Rikkalik lõunasöök röövis vaid 30 EEK ja kuna ilm ilus siis sai veidi jalutatud promenaadil.Hiljem seletati, et tänu naftareostusele on vesi siiski ujumiskõlbmatu ag, alles veebruar ja ei tahtund oma varbaid märjaks teha.

Ka siinmail on komme, et rahvas vahib su igat sammu ja pilkude kohtudes ei pööra keegi pead nagu meil kombeks.

Ja siis kohtusime mu uue sõbra Parviniga. Elab koos Sergeiga Mustamäe tüüpi linnaosas kahetoalises üüriorteris. Kahekesi, sest üürihinnad pidid röövellikud olema. Kui keskmine palk kuskil 150$ ringis, siis nende korter on 400$. Poiss on ise 23 töötab raamatupidajana kuskil lääne -Azeri ühisfirmas. Saab umbes 5000 eeku ja see pidi väga kõva sõna olema. Üldiselt on vällamaa osalustega firmadesse kõva rebimine palga suurust arvestades. Ja ka nafta firmades pidi rohkem saama. Õppis Türgis ja oli plaan Saksa minna edasi õppima, aga isa surm oli sellele kriipsu peale tõmbanud. Uurisin ka pruudi kohta. Pidi probleem olema pruuti leida, sest kõik tahavaid rikkaid ja vana kombe kohaselt on ikkagi pruudi isa otsustaja. Ja kui pole veel väikest kapitali linade vahele kappi kogunud, pole erilist santsu. Tema plaan oli veidi oodata, tiir euroopas teha ja ehk siis kunagi tuleb see õige aeg.

1 EUR =1,15 AZM

18 EEK= 1 AZM

31.jaanuar TBILISI - MTSKHETA

MTSKETHA-SIONGMIVE KLOOSTER

Hommikul kohvi juues, lõin oma kaardi lauale laiali ja asusime uurima kuhu sõita, et poleks väga kaugel ja samas oleks midagi vaadata.Homme hommikul ju vaja tagasi Azerite saatkonda jõuda.Leidsimegi koha, mis parajalt kaugel- Mtshketha. 3-5 saj. oli Georgia pealinn. Just sellel ajal, kui mägede pojad ristiusu vastu võtsid. Ja nagu kombeks on siiani Gruusia ristiusu vatikan. Kõige pühamad isad hoiavad seal oma reliikviaid. Nagu kiriku peakorter või kuidagi. Marsaga võttis ainult silmapilgu, vist ainult 20-30 kilti. Ilm oli jällegi nagu kallil kodumaal, mingit sitta tuli taevast ja tuul puhus kõrvad vastu pead. Peakirik oli ise pisike, aga samas vanasid ikoone ja muid püha atriibuute täis. Mitte väga kaugel ka klooster. Vist võttis ainult tunnikese, et tiir peale teha. Linn oli ka imetilluke ja õige otsus peale tutvumist kohalike sihvkamüüatega, oli tagasi pöörduda.

Tbilisis sai veel väike tiir teha linnaosadesse mida siiamaani polnud väisanud, mõned interneti tiirud ja läksingi tagasi Anna juurde. Kuna oli viimane õhtu lubas Anna veidi pidulikuma õhtusöögi teha. Minu meelest olid siiani kõik õhtusöögid olnud nagu Michelini tärniga restoranis, aga uudishimu käis selga. Ostsin viisakusest nurgapealt poest ka ühe keskmises hinnaklassis veini, aga maitses veidi nõrgana.Pole ju teab mis Kahheetia veinide sommelier ka.

Mis mind üllatas oli......ehtne eesti maitsega sült. Sellel oli muidugi oma nimi ka, aga kõrvadest see keeruline sõna edasi vasakusse ajukerasse ta ei jõudnud. Ja mis nagu ikka, tsatsa laual. Mõne aja pärast leidsin end vestlemas perenaisega Gruusia keeles, aga mingis imelikus dialektis.Tuletasin meelde eesti vanasõna-kiida tsatsat palju kiidad, maitse on ikka nagu samagonil. Tore õhtu oli. Lohises üsna pikaks.

Hommikul oma kandilise peaga põrutasin kohe Azerite saatkonda. Sealt saadeti mingisse panka, mis asus teises linnaotsas, imepisikesel tänaval ja selle leidmine võttis ikka omajagu aega. Kõik tänava sildid gruusia keelsed, ainult küsi mõne käest ja siis, kui oma aksendiga palud suunamist, tahavad ju kõik teda, kust oled, kuidas teil seal elu, ja ehk teeme väikse toosti. Aga kiire ju. Ei jõua ja ei viitsi kõigiga jahuda. Ja lõpuks siis imetilluke, pooleldi remondis olev pangake.

Esimene jama tekkis kui oli eurod larideks vahetada, sest just selles rahas sai ainult viisa eest maksta. Aga mul väiksem kupüür sajane euro. Kõigepealt esimene tehing rahavahetus. Letist anti hunnik pabereid ja saadeti kassasse.Kolm paberit kaasas.Sealt sain paber, et nüüd on mul larid olemas. Siis jälle leti äärde ja uued kolm paberit, et mul on osa raha larides ja osa eurodes. Jälle kassasse ja sain ülejäänud raha eurodes tagasi.Tagasi leti äärde ja nüüd kolm paberit, et viisa eest võib raha sisse kasseerida.Kassast kolm paberit, et nüüd on makstud. Jälle kolm paberit letist saatkonnale ja nendega mingi bossu juurde allkirja järgi, mille pidin saatkonnale andma. Kergemat asja annab ainult välja mõelda.

Ja sips- lips oligi viisa käes.Kiire käik veel raudteejaama piletite järgi.Rong õhtul,tagasi linna asjade järgi, Anna juures kõht täis, mõned kalli-kallid ja reis võis jätkuda.

Kupees sõitsime koos toreda Gruusia abielupaariga, kes tegelikult elasid Moskvas, agu tänu jamadele Venemaa ja Georgia vahel olid sunnitud sõitma rongiga Bakuusse, et istuda seal lennukile Moskva poole. Juba üle poole aasta ei ole Gruusia ja Venemaa vahel otseliiklust. Seda Venemaa sõbralikul ettepanekul(boikotil). Peale selle ei toimu mingit kaubavahetust, rahasaadetisi jne. Huvitav, et Eestiga nii kaugele ei jõutudki. Venemaa on ikka alati suur sõbralik riik, kellel on vastikud väiksed naaber vaenlased, kes püüavad oma ameeriklastest käsilaste abil rikkuda arenevat ja rahvaste sõprust toetavat riigi rahulikku arengut. Nii me seal lobisesime kuni rattad tegid ratattaa ja saabus piir.

Azeri piirimehed tundsid meie kupeest kohe raha lõhna. Enne piiripeatust sorteerisid mu kupeekaaslased oma kupüüre erinevatesse taskutesse. Kuskile taalad, kuskile larid ja mingisse kohta manatid. Ja need jagati veel ka omakorda ära erinevate taskute vahael. Mõtlesin, et ju siis mingid tolli valuuta seadused ja eeskirjad, aga ei pööranud tähelepanu ja ei süvenenud asjasse.Kuid siis astusid uksest sisse kaks pagunitega nägu.Üks meenutas millegipärast võileiba ja teine oli rohkem militsionäär stjopa moodi. Viskasime oma passid ja võileib asus mind kiusama imelike küsimustega. Nõudis deklaratsiooni ja tahtis seljakotti näha. Mu nina tõmbas igaljuhul mingit seajalavee taolist aroomi sõõrmetesse ja vennad läksid järjest ülbemateks. Ega otse ei öeldud, aga tundus, et poisid tahtsid raha välja pigistada.Ähvardasid rongist maha võtta ja mu isikut kindlaks tegemaisega aega viitma hakata.

Võtsin oma ajaloost, geograafiast, diplomaatiast ja ÜRO seadustest tulenevad kogemused kokku ning oma veenmisjõuga suutsin selgitada seltsimeestele, et mul on märkmikus, nii Gruusias, kui Azerbaidjanis resideeruvate suurte isade telefoni numbrid. Ainult väike kõne ja siis vaatame edasi. Pole ma mingi seljakoti rändaja vaid külastan vanu sõpru, kes nagu minagi kõrgetel positsioonidel. Imestasin isegi, aga mu bluff mõjus ja üsna demoraliseeruvalt. Piiri hundid vabandasid arusaamatuse pärast ja stempleerisid nii minu, kui ka reisikaaslaste passid. Patsutasin neile õlale ja lubasin neid probleemide puhul alati aidata, ainult helistagu.

Mu Gruusia reisikaaslased olid igaljuhul näost paaviani perse värvi.Ma olevat piirivalvuri vastu häält tõstnud, mis pidavat ennekuulmatu olema ja olevat sinatanud korduvalt. Nende hirm olevat ka sellest, et musta nimekirja sattudes (ega piirivalvur ei saa aru, et me erinevad reisiseltskonnad) võivad neil hiljem suured jamad olla.

Aga kui rong liikuma hakkas, langesid genetsvaled mulle kaela.Mu kõht tundis, et neil oli ikka midagi keelatud kohvri põhjas. Mine tea, aga seni, kui minu isamaalisi kõnesid kuulati, unustati nemad piirivalve poolt täitsa ära. Tuli välja, et eelnev rahapaigutus tulenes iidsest tavast altkäemaksu maksta ja mitte ühele vaid mitmele küsijale. Sellest ka igasse auku raha toppimine. Õnn peitus ka selles, et esimest korda üle pika aja ei pidanud nad minema korruptsiooni libedale teele. Ja peale restoranvaguni taasavamist paistis, mulle väikest tänuavaldust, väljategemise näol, jäi seekord suurem summa taskusse.

Rong hakkas taas liikuma ja liikuma hakkasid ka igatsorti mehed oma suurte kottidega vagunite vahel.Vaatasid kogu aeg üle õla,nagu keegi jälitaks neid, silmad veel hirmust rohelised. Sain aru, et salakaupa liigub siin piisavalt ja kõik mured saab mingi x raha eest murtud.

,nüüd siis 5234 km

30.jaanuar GORI-UPLIDZIHE-TBILISI

UPLIDZIHE KOOBASLINN

Kuigi palusin hommikuks äratust kell 9 kuulsin kobistamist alles 11 paiku. Olin vist üsna vihase häälega, kui nõudsin seletust.Aga hotellitädi oli väga emalik ja õigustas "hommikul alles pidust tuldud, peab ju väljapuhkama" Ei tahtnud mind lihtsalt segada. Võttis ka oma tund enne kui kraanist hakkas soojemat vett voolama ja nii see pool päeva mu plaanid tuksi keerasid. Helistasin ka oma eilsetele uutele sõpradele, nagu eile kokku lepitud.Neil olid juba söögiplaanid tehtud. Tegin neile selgeks, et nii ma jõuan alles öösel Uplidzihhesse ja leppisimegi kokku lahkumist tähistada kui saabun Uplidzihhest.

Tegelikult oli see koobaslinn ainult 10 km kaugusel, aga kohalik buss tegi ringe, et külastada ikka kõiki sealpoolkandis asuvaid külasid ja kõik see võttis lõppuks tunnikese kui saabusin.

Kõik oli väga vaikne.Paistsin olevat ainuke külastaja.Lunastasin pääsme ja kohe pakkus piletimüüa end giidiks.Küsis vist paarkümmend taala aga leppis ka viiega.

Vedas siis mind mööda koobaslinna ja näitas koobaskirikuid ja poode ja maju ja kõiki muud mis linnaelus peab olema.Pidavat ainult kolm taolist maailmas alles olema.Olid juba enne kristust seal elanud ja 4 sajandil lausa Gruusia pealinn olnud.Oli vastu pidanud Ottomanide ja Mongolite ründed aga 1920 maavärinas sai suurema kannatuse osaliseks.Lausa 20 % linna olevat kaljult alla kukkunud.

Olime oma pool tundi jalutanud, kui giidi kotkasilm avastas kassa juures kaks uut turisti. Vanal läks kiireks, kui kiimasel kalkunil ja juba peagi nägin teda uusi kundesid moosivat.Ronisin ise veel pool tunnikest, aga oli veidi tuulisem ja külmem ilm ning unistus lõunasöögist hakkas ka seestpoolt närima, nii et tegin kaabet ja ega seal palju enam vaadata polnud ka. Koopad nagu koopad ikka.

Goris ootasid mind mu sõbrad ja läksime taas külastama Gori kõhutäitmise organisatsioone. Suurepärane lõuna. Ainuke paha asi oli, et täna ei kiskund enam tantsuks. Eile sain igaljuhul tähtsamate Gruusia kaerajaanide sammud selgeks.

Poistel olid ka juuksed üsna haiged, aga paistis , et hea rasvane lammas koos mõne veiniga tegi olemise kergemaks. Uurisin ka, et kuidas keset päeva tööd pole aga vastus oli aus ja selge-nii tähtis ja kauge külaline ei tohi tööd segada.

Saabuski meie kurb lahkumishetk.Mehed mustas panid mind veel marsakale ja sai veel tehtud mõni pilt perekonnaalbumi jaoks.Kui pilet Gorisse oli 10 lari siis tagasisõit maksis ainult 4. Ei tea kas mu kaaskond oli selles süüdi, et hind langes või on tõesti Gorist Tbilisisse vähem kilomeetreid, kui Tbilissist Gorisse.

Bussijaamas nägin ka uutmoodi disainitud tuhatoosi.Õllepurk pooleks saetud ja põhja veidi liiva raputatud.Väga leidlik ja kokkuhoidlik lahendus. Meie rohelistel oleks siit üht-teist kõrvataha panna ja asuda propageerima taaskäitlust Gruusia moodi.

Jälle kogus kilte. TBL-GORI-UPLIDZIHHE ja tagasi 180 km

Kokku : 4584

29. jaan. TBILISI-GORI

GORI PEAVÄLJAK KOOS GOBAGA





Hommikul tegi jälle kohalik kukk mu ärkamise veidi rõõmasamaks.Peale väikest make upi ja kohvi punusin kiiresti Azerbajani saatkonna poole.Bussiga on siin tore sõita, maksab ainult 1.4 eeki. Ja sama ka metroo.Tegin juba eile peamised bussiliinid selgeks ja kasutasin ühistransporti rõõmsasti.Bussis on ka konduktor ja see on alati meesterahvas.Pileteid ei anta ja nii võib õhtuks konduktorile üsna ilusti koguneda.Siinne rahvas räägib, et keskmine palk pidavat 40-50 $ olema.Ei kujuta ette, et sellest kuu lõpuni jagub, kuigi hinnad on kõvasti odavamad.Peab ilmselt mõni kõrvalsissetulek ka olema. Aga kinnisvara ruut pidi 2000$ maksma.


Saatkond asus väga imelikus kohas. Algul tuli läbida mingi lammutust ootavate majade rajoon ja siis keset suurt ehitustandrit, kus mõned kümnekordsed majad juba püsti, asub kümmekond villat, ühes neist ka saatkond.


Õues värava taga pidin ootama mingit asjapulka, kes tõi ankeedid. Pidime neid teiste saatusekaaslastega tänaval, põlveotsas täitma. Kästi neljapäeval tagasi tulla ja lubati heal juhul viisat.


Kuna öömaja oli võetud ainult tänaseni, siis leppisime perenaisega kokku,et tulen kolmapäeval tagasi ja siis vastavalt mõlemapoolsele huvile ei iitsata agentuurile sõnakestki ja teeme mõlemale sobiva hinna.Konsulteerisin Annaga ka marsruudi osas. Selgus kurb tõsiasi.Telekas oli just näidatud, et mägedes on viimastel päevadel kõvad lumesajud ja tänu sellele võivad paljud teed ligipääsmatud olla.Võimalus jääda paariks nädalaks kuhugile külasse lumevangi ei paneks mind rõõmust huilgama. Aga nii pidi mägiteedel tihti juhtuma, et paar nädalat on täitsa norm, enne kui abi saabub.Mõned külad pidid 6 kuud olema tsivilisatsioonist ära lõigatud.Otsustasin, et sõidan Suure Juhi ja Õpetaja Stalini sünnikohta ja siis vaatan edasi.


Enne pidin veel külastama Eesti saatkonda.Olin enne kuulnud, et Pakistani saatkond Teheranis nõuab soovituskirja ehk deem recomendationit ja Gruusia Eesti saatkonna antud paber pidi igati sobima. Niisis jälle bussiga teise linnaotsa. Saatkond paistis väljast uhke lossitaoline maja ja seest oli veel uhkem. Kohalikud turvamehed vaatasid mind Schwarznegerliku pilguga ja nende ajude liikumine oli selgelt näha. Mõtlesid vist kummas sokis mull pomm on. Kohe kutsutigi sisse ja sõbralike ning südamlike tervitussõnade järel, pakkus suursaadik ise mulle istet ja kohvi ja päris "mis noormehel mureks". Saades mult ammendava vastuse, ütles et asi on nohu ja sekretär tõttaski paberit trükkima.


Saadik oli mõnus vunts ja lobisesime viimase aja sündmustest nii Eestis kui Gruusias. Ja siis tuli lausa eestikeelne telefoni kõne.Polnud teab mis suur riigisaladus. Laari Mart oli just lennukiga maandunud. Nüüd tekkis saatkonnas veidi kiirem liikumine ja oli näha, et valmistutakse millegiks suuremaks.Minul suruti taas viisakalt kätt ja jäeti hüvasti. Oleksin Mardiga ka väikse kohvi teinud, aga ju polnud protokolli kohane.Suursaadik Harry Lahtein andis ka visiitkaardi ja palus teavitada, kui sita sisse astun.Tahtsin ka hiljem tänada, kui juba Pakistani viisaga OK aga võta näpust, ei leidnud kaarti ja meili adr.Ei usu hästi, et Sa Harry seda kunag loed, aga mine tea.Igaks juhuks siiski AITÄH väikse abi eest.





Bussijaamas seisiski marsa, mis ei pööranud küll Gorisse sisse, aga mingit viis kilti jäi suure tee pealt Goba sünnilinna. Mingit piletit ka ei antud ja 10 lari, mis juht küsis, paistis hinnaproportsioonist veidi väljas olevat. Aga ega see 70 krooni pole ka teab mis palju.


Sealt sai kohe mingi juhuslikuga kesklinna. Vana oli lobisemishoos ja käskis kohe Isakese muuseumi põrutada, sest kell juba palju ja varsti sulgemisaeg.

SIIN SÜNDISKI MEIE VÄIKE SOSSO

Põrutasingi kohe muuseumisse.Suur Stalini ajastu stiilis hoone ja selle ees siis sünnimaja, mis oli tegelikult kuskilt mujalt kohale toodud. Nurga taga oli veel isiklik vagun. Ega sees midagi erilist taolise suure maja kohta polnudki.Mõned ruumid olid täis pilte, mõni raamatuid. Üks tuba oli kabinet jne. Huvitavamad olid ehk kingitused, mis Jossif kõrgetelt riigipeadelt ja kuningatelt saanud. Muidugi ka kingitused kolhoosnikelt ja metallurgidelt ja puuviljakoristajatelt. Tädi lobises kõrvale fakte ja aastaid ja lõpuks resümeeris, et oli ikka hea mees ja tegi palju head. See mis ta natuke paha tegi on köömes ja hiljem vaenlaste poolt kokku valetatud.Ei viitsinud vaielda, tema oma peas ikka midagi ei muuda.

Hotell oli ka sama väljaku peal ja nimeks Inturist, nõuka aja mälestuseks.Hind 10 taala. Tädi näitas, et kui sooja vett tahan tuleb boiler seinaga ühendada ja talle helistada, siis päästab alt mingist kraanist hüdromassiivid liikuma.

Linn oli üsna välja surnud. ainult mõned koerad paljunesid Stalini kuju all.Leidsin kohe ligidalt mõnusa baari,kus võtsin kohe ühe hortsoo laksu. Oskavad ikka teha häid asju.

Kõrvallauas istusid ühesugustes mustades jopedes mingid üsna turjakad kutid. Läinudki palju aega, kui pidin jälle oma kodumaad tutvustama. Nad ei teinudki pikka sissejuhatust vaid kutsusid mind kaasa Gruusia rahvussöökidega kohta. Mis ma ikka õhtul võõras linnas muud teen ja võtsin kutse vastu. Sõitsime linnast välja, aga kahjuks esmaspäev ja kõrts täiesti tühi. Tahtsid just sulgeda. Aga mu uutele sõpradele polnud see probleem.Kohe toodi kuskilt orkester ja peagi olid laual imelised road ja pidu algas ehtsa Gruusia rahvalugude saatel.

Peagi märkasin, et mu sõpradel on kõigil tukk hõlma all. Tuli välja, et poisid olid politsei järelvalve üksusest.See oli tööle saanud alles hiljuti ja võitles politsei korruptsiooni ja altkäemaksude vastu.Tegelikult oli alles hiljuti pea kogu politsei kinga saanud, et välja juurida tuntud kaukaasia miilitsa omaette impeeriumit, mis elas põhiliselt ainult altkäemaksudest. Siis tuli loomulikult toostide rida.Ka mina rääkisin meie rahvaste pikaajalisest sõprusest ja millegist ilmselt veel, mida ma hästi ei mäleta.Pidu oli põhjalik nagu Grusiinidel kombeks.Kestis üsna pikalt.Ja kui poisid mind hommikupoole hotelli viisid, olid hotellitädid imestunud, et mul nii mõjuvõimsad sõbrad on.

28.jaan TBILISI

TBILISI. TAAMAL KATOLIKOSE RESIDENTS, PÜHA KOLMAINUSE KIRIK (SAMEBA)

Hommikul ärkasin kuke kiremise peale, ja seda Tbilisi kesklinnas, ümberringi viie- kuuekordsed majad.Tore on nii ärgata. Anna pakkus kohvikõrvale kohe hommikust tsasat, ikkagi pühapäev, kas pole. Aga minu vingerduse peale (keeldumisega võib ju pererahvast solvata) lükkasime selle sündmuse õhtuks.

Laskusin siis liftiga allapoole ja oh sa pele, laskudes ei küsigi lift raha.Nimelt eile ei saanud lifti kuidagi ülesspoole liikuma.Pidin jala viiendale korrusele ronima. Perenaine siis näitas Gruusia kapitalismi leiutist-väike auguke, paned raha sisse ja ennäe imet, hakkabki lift liikuma.

Linnast ehk niipalju, et asub Kura jõe kallastel ja rahvast veidi üle miljoni. Palju on kirikuid.Liikluseeskirju pole veel välja mõeldud ja sellepärast ka imelikult kaootiline liiklus. Selle eest on politseide põhiline liiklusvahend Tbilissis BMV.Kuskilt on kohalik politsei avastanud, et sellel autol on ka sireen ja siis, kui liikuma pääsevad lülitavad oma pasunad sisse, et kõik näeksid ja kuuleksid-meie tuleme. Ja muideks taolise kisaga sõidavad kogu aeg. Veidi linnast väljas aga politseile usaldatud ainult vanad vene Shigullid ja muud selleaegsed vaevalt liikuvad masinad.

Tbilisi tundub olevat üks suur turg.Terve linn paistab koosnevat 50% tänava müüjatest ja 50% ostjatest. Iga paari sammu tagant on mingi müügiputka. Samas on mingid üksikud kaubamajad üsna tühjad. Tohutul hulgal on ka millegipärast apteeke. Ei tea, kas nii tõbised teised, või peitub nende pikaealisuse saladus kuskil siin. Palju on saapapuhastajaid, saan aru, tänavad ju tolmused. Imelik tundub ka kellaseppade ja kingseppade rohkus.Palju on ka siiakanti kerjuseid juhtunud. Tundub olema ka suur rahavahetuse pealinn.Igal tänaval on money changesid vähemalt kolmteist, mõnel isegi rohkem. Ja ühes asjas on Grusiinid veel esirinnas. Tohutult paljudel majadel suured sildid "Xerox". See tähendab saad midagi paljundada. Isegi tunnelites ja metroos need vajalikud asutused olemas.Ju siis vajalik. Nagu meie laulurahvas nii võivad Grusiinid end lugeda paljundusrahvaks.

Tähelepanuväärsed on veel restoranid, mis jäävad turismilõksude piirkonnast veidi eemale. Mulle nad tõesti meeldisid. Mõnus sumin, madalad laed ja parajalt täissuitsetatud. Mehised mägilased istuvad kambaga lauataga ja laud on mitmekordselt kaetud toiduga. Laual on vakstud linade asemel, kergem ju sodi koristada. Ettekandjateks on 50-60 valgetes kitlites vanaemad, kellel terve nädala menüü kõhu pealt näha. Kõik on rõhuvalt odav, eriti õlu. Kõik on sõbralikud ja vahetevahel hõiskavad tooste. Mina muidugi püüdsin alati oma päritolu varjata, mis küll eriti ei õnnestunud. Kui saadi teada, et olen estonets siis alla kolme klaasi lauast ei pääsenud ja juba olid kõrval laua kamartchobad valmistumas haaranguks, mind oma toostidega vägistama. Muide toit on tõesti sel maal oivaline.Tasub süveneda.

Tiirlesin siis tähtsamate vaatamisväärsuste ümber ja tegin ühe paaritunnise jalutuskäigu ka vanasse elamurajooni.Seal pole küll aastakümneid majad haamrit näinud. Mulle aga tegelikult läheb väga hästi peale taolised vanad, veidi räämas elamurajoonid oma väikeste majade, sisehoovidega ja mõne viinapuuga hoovis.Siin võiks mõni aeg lausa lebotada.

Tahtsin ka sauna minna. Tbilissi termid pidi üks kindlamaid turismi atraktsioone olema. Aga väljas oli kohalikus keeles mingi silt, mille mulle üks mööduv onu tõlkis "kinni" Kui uurisin "miks" sain ainult õlakehituse.

Homme on kõik sihikud suunatud Azeri saatkonnale.Nemad ju nõuavad viisat. Õnneks pidi saatkond ainult nelja bussipeatuse kaugusel olema ja avatavat kell kümme.No eks näe.

Õhtul sai veel pikalt pererahvaga istutud ja tsatsa kõrvale juttu puhutud. Õhtuks oli sülti tehtud, ime küll, ka siinmail sama asi külmkapis olemas.

27.jaanuar. TBILISI

TBILISI VANALINN

Kukk polnud igal juhul veel esimest korda kirenud, kui saabusin Tbilissi.Raudteejaam oli nagu suur laat, mis hakkas alles ärkama.Juba saabusid esimesed müüjad oma pampudega ja hakkasid putkasid kaunistama.Peldik oli vapustav ja aroomid, mis näkku lõid, äratasid mind lõplikult.Andsin seljakoti pakihoidu ja liikusin raudteejaama vastas olevale turule. Enne veel sõin puhvetis ühe hortso. See oli super.Pool lamba perset oli sees ja maitses vapustavalt. See hortso, mis meil Eestis jagatakse on nohu õige hortsoo kõrval.Lisandiks anti veel pool pätsi saia, mis oli lõigatud vist neljaks jämedaks viiluks. Sõin ja nautisin ja vaatasin pohmellis kohalikke kodanikke, kes olid tulnud varajasele afterpartile, ennast eilsest peost jäänud mälestust õllega turgutama.Mäletan, kunagi nooruses oli meie bussijaama puhvet samasugune sumisev, habetunud vendade hommikune kokkusaamiskoht,mis avati ilgelt vara.

Üle tee oli turg ja mõtlesin tutvuda Georgia turundusteaduste edusammudega. Turuhoones sees müüdi liha, juustu ja kõiki söögikõlblikku.Vahe meie turgudega oli vast selles, et siin on pikk joru lette, kus müüakse ainult näiteks põrsaid, ja siis järgmine rida lette juustu jaoks ja siis kuskil lambakintsude pikk lett jne.Meil on ju kõik segamini.

Turuhoonest väljaspool müüdi autokastides juurvilju, jahu, tangaineid ja muud pudi padi, ja veidi edasi olid riided, suitsud,parfürmeeria ja nagu ikka igasugust paska.

Olin kuskilt ülesse kirjutanud ( TRIP vist)kodumajutusbüroo tel. numbri ja ei tahtnud väga vara neile helistada.Oli nagu laupäev ka. Kell oli juba kümne paiku ja kiskus soojemaks.Võtsin suuna kesklinnale, kaua sa ikka turul turisti mängid. Hotellidega on siin maal väga kitsas käes.Kus pole vabu kohti,kus on hinnatase hullem kui Ritzis. Käisin vist neli- viis läbi ja jäin kindlaks, et proovin ikka seda kodumajutuse varianti.Kunagi vabariigi algusaegadel, kirusid ka mu välismaa tuttavad meie hotellide hinnataset ja ma ei saanud eriti nende probleemist aru. Aga nüüd saan küll, vaene arengumaa, kus palk on niru ja elatustase pisike, ja hotelli hinnad nagu Rivieras hooajal.Mis teha, konkurents puudub.

Majutusbüroo asus mingis korteris, sisustatud staaliniaegse mööbli ja sama aja tapeediga ja nagu töötajate telefonikõnedest ja omavahelistest juttudest aru sain, tegeleti seal veel ehitusmaterjalide vahendamisega, transpordiga ja kes teab veel millega. Boss lõi mulle fotoalbumi nina all laiali ja lasi valida.Mina muidugi nõudsin hindasi ka veel juurde. See oli veidi keerulisem ülessanne.Hinnad sai ta küll arvutist kätte, aga peaaegu ületamatuks probleemiks läks neid hindasid piltidega kokku viia.Keegi habemik kõrvaltoast käis konsulteerimas ja veel paar telefonikõnet Gruusia keeles ning pilt hakkas selginema. Mulle sobis kõige odavam, aga tema hakkas seda laitma ja ühte teist veidi kallimat vägisi pähe määrima.Krt, mis sa pakud siis neid, mida sa anda ei taha.Tõmbas siis veidi hinda maha ja lõime käed. Ausalt öelda üks enne nähtud hotell oli ka sama hinnaga, aga see oli väga võidunud ja tekitas veidi värinaid.

Sõitsime kohale ja vaatepilt oli meeldiv.Väljast polnud maja ei tea mis asi, aga sees oli vaatepilt muljetavaldav. Korter oli ehitatud kolmest korterist kokku. Esik oli suur kui elutuba. Minu magamistoas oli ka oma peldik ja vannituba ning rõdu. Ainuke miinus tundus, et pererahvas elas samas korteris, aga plussi andis juurde, et söök on ka hinna sees. Ja asus üsna kesklinnas.Hiljem sain aru, et pererahvas oli OK ja oma tuba oli täiesti privaatne.Õhtuti viitsin ikkagi rohkem aega koos, mugavas suures toas.

Perenaine Anna, 48 aastane vabakutseline kunstnik.Ta oli kuidagi kurva olemisega.Õhtusöögi ajal selgus ka põhjus. Mees, kelle pilte oli korter täis, olevat neli kuud tagasi tapetud juhusliku tulevahetuse käigus, mida Anna ise eriti ei uskunud.Olevat olnud erinevate tubakafirmade maaletooja ja Anna arvas, et seal oli ikka konkurentide käsi mängus. Nüüd siis, et oma suure korteri makse tasuda oli sunnitud kahte tuba välja üürima.

Tema tüter Sophia, 17 a vene keelt ei rääkinud, aga pani inglist, nagu meilgi noorem sugu.Kui istusime kolmekesi, siis käis kogu aeg tõlkimine, sest Annaga rääkisin ma vene keeles ja Sophiaga inglise keeles.Sophia õppis meie mõistes lavakas, aga seal oli ka muid kunsti värke. Igal juhul ei saanud ma kõige paremini aru, mida ta konkreetselt õpib, aga meie õhtused jutuajamised olid mõnusad.Polegi pikemaid jutuajamisi nii palju noorema tütarlapsega vist olnud( v.a. oma tütar,aga need igapäevased asjad) Aga paistis, et need jutu huvid olid mõlemapoolsed, sest tema polnud Georgiast välja saanud ja mina siis rääkisin, mis mujal maailmas toimub.Teemad olid seinast seina, haridus, poliitika, kultuur ja ka armastus. Sophia ( ema kutsus Sophiko-nii vist isegi õige)elu unistus oli kunagi Roomale pilk peale visata.Kuigi see unistus tundus talle peaaegu kättesaamatu olevat, julgustasin teda ja rääkisin, et ka mina ei uskunud temavanuselt NSVL-ist väljasaamist, aga nüüd ole lahke, siia- sinna ei mingeid probleeme.

Gruusia inimestega rääkides tundub, et nad elavad ikka NSVL-is. On ju tegelikult sama kaua vabad, kui meie, aga elu pole edasi läinud peale Coca Cola ja Colgate reklaame.Tulevad vägisi üheksakümnendate algus aastad meelde. Inimesed on tohutult pessimistlikud ja ei usu enam midagi.Neil ju kolm presidenti pooleldi vägivaldselt vahetunud ja kõik lubavad uusi ja õnnelikke aegu saabunud olevat. Rahva käest oli kuulda sama juttu, mis meil kunagi, väljamaalased tulevad ja ostavad kogu Gruusia ära ja meile ei jää midagi. Huvitav, meil ei räägita seda juttu enam ammu. Küsisin ka paljudelt, kuidas rohkem meeldib, kui ütlen Gruusia või Georgia ja vastus peaaegu kõikjal "vahet pole, kutsu kuidas endal parem". Õige nii kui nii Sakartvelo.

Homme siis "tere tulemast Tbilissi" päev.

26. jaanuar. HOPA-BATHUMI-TBILISI

BATHUMI RANNAPROMENAAD.

Hommik kiskus juba valgeks ja saabus järjekordne külapeatus, kus keha kinnitada ja põit tühjendada. Olen hommikuse niru närimisega (kuigi üks mu tuttav saab orgasmi, kui hommikul suppi antakse) Tegin ühe suitsu ja mõtlesin, et käin igaks juhuks peldikust läbi, ei me ette tea....

Tavaliselt on bussil poole tunni ringis peatus. Pabistasin esimestes peatustes nagu rase leopard, et järsku jään maha, ning olin alati aegsasti kohal nagu korralik Vikmani poiss, aga kui sain juba targemaks, loivasin mingi viis minti enne kohale ja buss andis veel paar korda signaali, enne kui bussijuht Ahmed nina idapoole suunas. Seekord tiksus mu sisemine kell ikka samamoodi, peaks veel piisavalt aega olema .Tavaliselt on Allahhil siinkandis aega küll, aga minu üllatuseks oli buss juba lahkunud, ometi oli peatus kestnud kuskil 20 min . Mine tea, ehk bussijuht kobiseski midagi läbi mikrofoni, aga alles ju algaja Türgi keeles. Ja kõik mu asjad ju bussis.

Õnneks oli nurgataga ka taksopeatus ja rabasingi esimese ettejuhtuva kollase koletise.Kui juba liikusime, tuli meelde, et hind kokku leppimata ja taksomeetrit ei paistnud ka kuskilt. Minu teine mina ütles kohe, et siit saab jalle ühe finantsilise karistuse. Oligi õigus, taksojuht arvestas Monte Carlo öise hinnakirja järgi, kuigi sõit kestis ehk 10 km. Püüdsin küll veidi hinda ümargusemaks nühkida, aga polnud ka väiksemaid kupüüre, et viskaks raha istmele, ja tõmbaks kaabet.

Ja siis läbi udu paistis Gruusia. Ilus pilt, ühel pool mäed ja teisel pool Must meri. Tegelikult oli bussipeatusest veel oma kümme kilti piirini, aga kohe oli üks marsa mees vastas ja hind oli ka norm. Piiripunkt oli nagu Paunvere aastalaat.Sajad inimesed oma sadade pampudega liikusid kaootiliselt nii ühes kui teises suunas. Kõige hullem oli Türgipoolne passinäitamise järjekord. See tähendab järjekorda polnudki. Puhas anarhhia. Kõik pressisid ühes hunnikus mingi 30x30 cm akna suunas.Türklasel paistis asjast võõras mure olevat. Jälgisin siis seda möllu j asusin rünnakule. Jumal on eestlasi õnnistand suure kasvuga ja niisiis minagi, peajagu pikem teistest anarhistidest pressisin üsna kiirelt selle pisikese "aken kaukaasiasse" poole. Ju siis rahvas sai aru, et mingi uus kangelane tiigrinahas ja pole mõtet jõudu proovida.

Sain kiirelt oma templi ja edasi Gruusia poole. Seal oli õnneks kord majas.Inimesi lasti akna poole kümne kaupa ja suurt möllu polnudki. Aga tüdrukud passikontrollist olid erakordselt imestunud, kui nägid Eesti passi.Vaatasid mulle pikalt otsa justkui ma oleks habemega naine ja oma ilusaid piparkoogi silmi suureks ajades küsisid, "kas tõesti Eestist " Tahtsin juba öelda "ei, hoopis Cabo Verdelt", aga siis mõtlesin, et kahju oleks neil ilusat päeva lasta ära rikkuda ja nad ei saagi tuletada seda päeva hiljem meelde, kui ühte kõige meeldejäävamat päeva Gruusia iseseisvumise järgses ajaloos, mil nad kohtasid eksootilist inimest Eestist.

Gruusia (või siis Georgia, kuidas keegi tahab) poolel tuli välja, Bathumisse ka veel omajagu maad, vist oma 20 km. Sain mingi haltuura vennaga 10 taalaga jutule.Pidi ka tegelikult marsakas liikuma mingi väiksema raha eest, aga õine bussis loksumine ja väike uneaeg tegid mu rahakoti suu rohkem ükskõiksemaks, kui oleks soliidne.

Bathumis tegin kohe alustuseks seljanka, mitte et ma seljanka fänn oleks, aga nii vara hommikul polnud kokk veel õiget stardikiirendust saavutanud, ja tuli leppida sellega mis paistis olevat järgi eilsetest kundedest.
Millegipärast toodi mulle veel juustu,
mida ma polnud tellinud ja arvasin, et ilmselt vabanduseks, kuna menüü ei klappinud reaalsusega. Peale arvega tutvumist sain muidugi aru,et juust oli arvele juurde keevitatud, aga ei viitsinud möliseda, ikkagi külaline.

Tegin kohe väikse tripi mere äärde ja mereäärsetesse parkidesse.Palmid kasvasid jõudsalt, sest sooja oli juba 17C. Võttis jopega üsna märjaks. Kõige targem on alati tutvuda esmaselt transpordisõlmedega. Esiteks saab teada, millal miski kuhugile liigub ja teiseks saab oma seljakoti pakiruumi anda. Tegin õieti, et kohe raudteejaama läksin, sest info ütles, et Tbilisisse läheb rong ainult kord päevas, kell 23.30. Kuna olin linnas tiiru juba teinud ja kella poole kaheteistkümneni pool päeva aega, otsustasin, et kihutan täne kohe edasi ja küll aega Tbilisis jalgu seinale lüüa.
Sai ka vaksali ees söökla moodi hoones koos kohalikega veits koduveini joodud. Nagu ma lauda istusin valati kolmeriitlisest punsust klaas naaberlaua dzigittide poolt täis. Pärast veel teine ka.

Sooja sarvega ju hoopis rõõmsam linnaga tutvuda.Bathumi või Batumi (kuidas kuskil kirjas) polegi eriti suur linn. 120 000 elaniku oli kuskil raamatus.Suur sadamalinn, kust liigub läbi ämbrite kaupa Azerite naftat. Ja muidugi ka kuulus kuurort. Aga polnud ju hooaeg veel, et supelsaksa mängida.
Linna pole just õnnistatud eriliste vaatamisväärsuste poolest. Ja ega mingieid turisti voldikuid polnud ka näha, et täpsemalt uurida. Kuskil linnast väljas pidi olema kurikuulus botaanikaaed, aga kuna plaanisin veel täna lahkuda, siis ei hakanud seda tripi katsetama.
Jäi veel mõni tund rongini aega, kui otsustasin kuskil tänavakohvikus korraldada viimse õhtusöömaaja.
Vennastusin mägedepoegade Tamazi, Giorgi ja Tzatzaga. Gruusias on uute sõprade leidmine sama kiire, kui meil vanadest sõpradest ilma jäämine. Eesti paistab seal olema võlusõna. Nagu see sõna korra su suust kõlab, surutakse lauda ja ega sealt pääsemine enam kerge pole.

Kui läks jutt alkoholi eelistuse peale, toodi kohe baarist tcachat, millest mina olin ainult muistenditest lugenud, ega polnud siiani suhu saanud.Huvitav, meil nagu baarist õukat või samakat ei jagata. Minu pikaajalised uurimused alkoholi tarbimisest erinevates riikides ja kultuurides, andsid selge märgi, et see võlujook pidi olema letialune kraam.Ei hakanud erilist jälitustööd tegema ,vaid lasin märjukesel heamaitsta, ja kiitsin kohaliku traditsionaalset alkoholi valmistamise kultuuri.
Mu uued söbrad ei tahtnud mind lasta lahkuda enne, kui ma prooviks ja hindaks nende maailmakuulsat ja legendides kiidetud naissugupoolt.
Maarahva keeli väljendades, tahtsid genetsvaaled mind viia kohaliku litsimaija.Hakkasin vabandama ja vastupunnima ajapuudusega ja rahakotti õhukusega. See oli küll väga loll vabandus, sest ega tegelikult Gruusias ei anta võimalustki rahakotti liputada. Hakkasimegi liikuma ja mina mõtlesin teepeal uusi valesid välja. Ei saa ju võõrustajaid solvata ja austamatust kohalike vastu välja näidata.

Kohalejõudes tundus see koht küll meie koperatiivi baare kaheksakümnendate teisest poolest. Mööbel lagunenud ja parajalt räpane.Lauad olid väiksel põrandapinnal hästi üksteise otsa kokku surutud ja neid oli vist ainult neli -viis. Selgus, et täna on tööl ainult kaks kaunitari.Üks oli just oma töövõite täitmas aga teine oli jubedam, kui Quasimodo vanaema. Aga ilu pidi ju olema vaataja silmades. Krt,taolist ei anna ju ilusaks ka juua. See oli just tantsuduuridel oma järgneva militaarvormis kundega . Kui enne baari saabumist sai kurat mu ajusopis juba hakata erootilisi kiusatusi ülesse kruvima, siis nüüd olin ma nõus oma varanatukest ära jagama, et mitte minna selle, hüääniga armurõõme nautima. Mõtlesin hirmuga järgmistest öödest, kui ärkan karjatusega, märg higi otsa ees, olles näinud just unes seda vöigast vahekorda. Õnneks oli ka juba sõdurpoiss avansi ära maksnud ja mina selle lumivalgukese nimekirja enne rongi lahkumist poleks enam jõudnud . Viimasel minutil saabus ka tütarlaps, kes oli siiani nautinud mingi eesliajajaga Waltburgi ööd. Oli teine natuke viisakam, aga minu top 1000-sse igal juhul ei mahtunud.
Tulidki poisid mind taksoga vaksalini saatma, ja olimegi veel paar minti enne rongi lahkumist kohal. Pöörasin kohe rongis unele ja algas teekond Tbilisi poole.
Gruusia rahast

1€=2,2 lari(GEL)
1 lar=7,11 EEK

Kilomeetrid. Hopa-Batumi-Tbilisi 480km
Kokku 4404 km

25.jaanuar.ISTAMBUL-ANKARA-HOPA

ELAMURAJOON ANKARAS

Enne Istambulist lahkumist oleks hea ka veidi statistikat kirja panna. Üllatuseks selgus mulle, et rahvaarvult on Istambul Euroopa suurim linn ja maailmas isegi neljas.Nimelt viimaste andmete järgi 11,7 milj.

Hakkasin otsima raudteejaama ja polnudki kõige raskem, algul laevaga teisele poole Bosporuse väina ja siis veel veidi bussiga. Proovin ikka alati hotellist kõik vajalikumad asjad järgi uurida, sest nagu kogemused näitavad, saab tihti tänaval nii vastuolulist infot, et kui jääd kõiki uskuma võid varsti sattuda sinna, kuhu kõik teed viivad- Rooma.

Raudteejaam oli nii harjumatult tühi, et jäi vahepeal tunne, kas ikka siin rongid ka liiguvad? Aga tõmbasin veel enne ärasõitu kõhu täis ja 570 km rongisõit algaski.Vagun oli mugav, rahvast vähe ja tempo oli ka viisakas. Algul oli tore vaadata kohalikku elu-olu ja loodust, aga varsti kiskus pimedaks ja sai ainult oma uusi kinge imetleda.Suitsuruumis sai mõne kohalikuga ka juttu puhutud, aga kui nad inglist ei oska eriti, siis monoloogi pole ka mõtet arendada.

Kohalikud sättisid ennast juba unele, kui saabusingi Ankarasse. Suuruselt Türgi teine linn. Rahvast 5 milj. aga veidi kaasaegsem kui Istambul.Kuigi roomlased olid siin mingi aeg bossu pannud, on sellest ajast väga vähe vaatamisväärsusi turistide jaoks jäätud..Alles 1920 tegi Atatürk ta pealinnaks ja nüüd on Türgi äri ja tööstuskeskus.

Taksist tõi hotelli ja sai 20$ hakkama.Tegin väikse tiiru nagu ikka lähiümbruses aga see pole turistide linn ja kell 11 oli juba sama vaikne kui Obinitsas.Putkad ja poed suletud ja rahvas koju tuttu läinud.Mingi Aser oli fuajees ja jõime taga mõned teed ära, siin ju põhiline jook, ja lobisesime maast, ilmast.

Hommikul tahtsin ära kasutada check out-ini jäänud aega, ja hotelliaknast paistnud kindlus pakkus huvi.Polnud midagi erilist, vanad müürid, üleval mingi park, ja ei olnud mingit infot ka, mis ajast, mille jaoks ehitatud jne.Linnale avanes aga ülevalt kena pilt. Üleval oli ka mingi elamurajoon nagu veidi vanemat tüüpi. Kolasin ka seal täitsa ebasüstemaatiliselt rajatud tänavavõrgustikus.

Võtsin lõunaajal taas oma kodinad ja panin bussijaama. Vot see oli jurakas nagu mingi lennujaam. Bussid saabusid ja lahkusid lausa kahelt korruselt. Bussifirmasid oli sadu ja igal veel oma kassa. Alles pärast panin tähele, et kuskil oli väikselt ka sihtpunktid kirjas, aga algul ei märganud ja ostsin kohe esimesest pileti.Oleks ju võinud erinevate firmade hindasid võrrelda ja parema pakkumise valida. Lohutasin ennast sellega, et ikkagi algaja, pikk tee alles ees ja kogemused õpetavad. Jäi veel veidi aega ja seal samas nagu minu jaoks ka interneti punkt. Juhtus väike jama.Ilmselt jätsin oma märkmiku lauale, kus igasugu vajalikke numbreid ja muud infot mis oli sinna mingi 5 aasta jooksul kogunenud. Lootsin Georgias laevatuttavat Timurit väisata ja nüüd ka tema nr kadunud. Andsin veel talle sada eurot võlgu, nüüd sellest ka ilma.Bussijaama nurga taga võtsid mingid vennikesed viina.Küsisid mu käest suitsu ja tuli välja et Armeenlased.Tahtsid pool vägisi oma imejooki mulle suhu valada.Olid juba ümarad ja ajasid lolli juttu. Võtsin kiire punnsuutäie ja vabandasin end minema.Mine tea mis muidu juhtub.

Buss oli suurepärane. Õnneks rahvast vähe ja sain üksinda oma vahesse istuma. Peale bussijuhi oli veel nn. steward, kes käis ringi ja valas teed.Vahepeal tõi kõigile pakikese söögiga. Täitsa nagu lennukis.Peale igat 3 tundi sõitu oli ka väike restorani ja pissi peatus. Siis tõmbas steward spets harjaga ka bussi väljaspoolt puhtaks.Kõik oli muidugi tore, ainult jälle tuli pimedus ja midagi näha polnud. Öise sõiduga on alati see hea asi, et hoiad raha kokku öömaja pealt, aga miinus on see, et ei saa nautida seda elu ja loodust, mis klaasitaha jääb. Hommikuks olen siis Türgi-Gruusia piirilinnas Hopas.

Kilte veel juurde IST-ANK 570;ANK-HOPA 940, Kokku sõidetud 3924km

23.jaanuar. ISTAMBUL

SULTAN AHMED MOSHEE

Juba hommikul varakult sai ronitud tekile, et jälgida saabumist Istambuli. Ilm oli suurepärane ja järjest paremaks läks. Juba 16C õues.Päike paistab nagu elajas, ütle veel, mis elul on viga. Saabusime sadamasse ja kõik kohe oma kodinatega väljapääsu suunas. Tuli välja, et siin kõik nii libedalt lähegi. Ei tea milles küssa, igatahes ootasime laeval oma pool tunnikest, et meid maale lastaks ja siis veel teine pool tundi terminalis tolli ja viisa ootel. Lõpuks lohistati mingid suured lauad keset saali ja hakati kotte puistama. Passid pidi enne ära andma ja siis kutsuti nimejärgi välja. Löödi viisa sisse, vist oli 15 euri ja kästi kott lahti teha. Tolli vana surus oma kämbla korraks küünarnukini sisse ja nõksutas peaga, et tehku ma kaabet.Ukraina ja Gruusia rahvast puistati hoolega. Mõni pidi terve oma kohvri lauale laiali pilduma.

Farad näitas küll laevas seinapealoleval kaardil, kus odav hotellide kant, aga laevast maha tulles polnud kaarti, et määrata asimuuti, kuhu poole liikuda. Inglise keelega pole rahvast ka just õnnistatud, aga kuidagi sai lõpuks õiges suunas liikuma. Teepeal jahtisin pankasid kust liire vahetatakse aga tuli välja, et siin maal kõik pangad ei tohigi valuutaga äri teha.Löpuks ikka mingis viiendas- kuuendas pangas asi õnnestus.
1€=1,85 YTL
1 YTL=8,6 EEK

Ilm oli soe, mul seljakott ja jope seljas, nii et pidin aeg ajalt jalga puhkama ja januks mõne Efesi õlle ära jooma. Olin ka enne seda marki proovinud. Pole väga viga. Lõpuks leidsin ka 15$ hotelli
nimega Hurryet. Hea ligidal turistilõksudele ja suurele bazaarile, aga samas paar tänavat suure liiklusega tänavast alla, heas vaikses tupiktänavas. Pidi ka 10 taalaseid hotelle kuskil olema, aga ei viitsinud oma kotiga enam ringi trampida.

Asusin kohe kärmelt kultuuriväärtustega tutvuma. Mingi 10min kaugusel oli Sofia Hagia katedral või moshee, mis kunagi oli olnud maailma suurim (hiljem sai suurimaks Sevilla katedral) ja kui Türklased Constantinopoli ära võtsid tehti see ümber mosheeks. Nagu ikka minu saabudes oli asutud parasjagu remonti tegema ja pidi veel nädal kinni olema.Nii palju siis Istambuli firmamärgist. Aga vastas ju kohe Sultan Ahmed moshee ehk sinine moshee.Seal käisin ka sees ära ja otsisin allahhiga teatavat hingelist kontakti, kuna ees pikk teekond läbi islamimaade ja väikest taevalikku toetust oleks nagu vaja.Oli ikka lahmakas teine küll. Osad vennad palvetasid aga suurem osa oli ikkagi turiste. Olin ausalt esimest korda moshees ja nägin õiget palvust.
Siis veel tutvus Topkapiga mis kunagine sultanite residents ja vahepeale jäid veel mitmed muud mosheed ja mälestusmärgid. Hakkaski juba pimedaks kiskuma ja tiirutasin nii sama hotelliümbruse kvartalites, kui ühte vaateakent jälgides jäid mu kõrval seisma kaks kutti ja pakkusid lahkelt oma abi. Tänasin viisakalt ,aga kui kutsusid lähedale baari rakit jooma ei suutnud ma nagu tavaliselt keelduda ja astusimegi baari. Baar täitsa euroopalik, musa nagu meil ja rahvas, enamjagu noored, istusid ja tinistasid õllekest.
Mu uued sõbrad olid riide ärimehed, mõlemad küll Türgist, aga erinevatest linnadest.Elasid minust paar kvartalit eemal veidi uhkemas hotellis.Pidid olema mingil messil, või seminaril siin Istambulis. Ise olid lakutud, kammitud ja head ülikonnad seljas. Kawa- oli rahvuselt kurd aga Hakani vanemad olid kunagi ammu Iraanist emigreerunud. Rääkisime siis elust -olust. Ütlesid, et veel kümmekond aastat tagasi oli Türgi kõva riidemüüja euroopasse, aga nüüd neetud Tailased ja Indialased suurema osa sellest ärist endale krahmanud ja või leivapeal pidi järjest õhemaks jääma. Peale mõnda õlut ja rakit arvasid poisid, et paras aeg õhtust süüa, aga kuskil peenemas kohas. Tegin neile selgeks, et minu päevalimiit on piiratud ja restorane pole üldse mu nimekirjas.Gentelmenid aga surusid mu suu kinni jutuga, et meie oleme kõvad mehed ja sina hoia oma käed üldse rahakotist kaugemale-meie teeme välja. Sõitsimegi siis taksoga üle jõe mingisse viisakasse restorani. Telliti mulle parimaid türgi jooke ja sööke.Tädid käisid kõhutantsu tegemas. Vennad muutusid peale igat rakit järjest rohkem kotkasteks.Kelneriga ei kõlvanud varsti üldse rääkida. Iga väiksema asja peale jooksutati adminn kohale.
Ja siis kui kõik olid juba parajad poisid tuli arvemaksmise aeg.Vennad olid vihased liiga suure arve peale ja tekkis väike mölin. Ja siis saabus minu jaoks loll moment.Minu rakisõbrad pakusid head tehingut arve poolitada. Tegin suu lahti, et punkt üks, lubasite ju välja teha. Punkt kaks, ma oleks ikka menüü hinnapoolele rohkem tähelepanu pööranud, kui oleks teadnud, et ka mina pean maksma ja punkt kolm, meid on nagu kolm nägu, mis tähendab arve kolmeks jagamist.Minu solvumist ei peetud eriti tähtsaks ja rahvaste sõpruse jutt oli unustatud.Muide ega nad kandjad vennad ka polnud, mina olin kainem inimene meie pundis. Kirusin siis jälle oma ettenägematust ja andsin oma kolmandiku, tundes et eelarve on ikka väga üle selleks korraks.
Taksos olid vennad meie riiu juba unustanud ja kiitsid toredat õhtupoolikut ja määrasid järgmise päeva õhtuks uue kohtingu, et minna jälleIstambuli ööelu uute saladustega tutvuma.Tänasin euroopalikult ettepaneku eest ja läksin hotelli oma peatäit välja magama.
Teades informatsiooni, et võõras kohas keetmata vett ei tohi juua sattusin ma hommikul raske dialemma ette. Mida teha? Istambuli päkapikud olid öösel suu täis situnud ja hädasti oleks midagi vedelat vaja. Kas surra janusse või surra batsillide rünnaku tagajärjel. Elus esimest korda raki pohmell ja ega ta hea polnud.Panin ikka esimese lahmaka kraanist ja jäin seekord veel ellu.

Läksin taas linnatiirule.Oli ju vaja uurida, kuidas Georgia poole liikuda ja olid tekkinud ka väikesed probleemid mu iseliikuvate kingadega. Hakkas varvas välja ronima. Kodus ju ainult autosse ja tuppa aga nüüd igas uues kohas pikad maad jalgsi käidud ning kingad pole sellega harjunud. Teine asi mis mind rõõmustas oli, et mu kõhuke oli hakkanud väiksemaks minema. Omast arust sõin ikka millal kõht tühi oli aga ju need kilomeetrid siis andsid tunda.Oli hädasti pükstele rihma vaja, hakkasid teised tagumikupealt alla libisema. Suundusingi Grand basaari poole, mis oli ikka jurakas küll. Sain omale kingad 15 liiri eest ja 5 eest rihma.Oleks ka 10 eest kingad saanud, aga rikkurite asi võib ikka vahest 40 eeku kallimaid kinge lubada.Lonkisin basaaril. Kõigepealt olid söögiasjade letid ja siis tulid tohutud vaipade kuhilad oma sada-ja rohkem meetrit järjest siis samamoodi kulla poed ja siis riided ja nii edasi ja edasi.
Kaotasin lõpuks orientatsiooni, aga ega ma sellepärast muretsenud.Kaart oli taskus ja küll ma ikka lõpuks hotelli oleks ülesse leidnud. Lõpuks sattusin basaari äärealale ja seal olid siis hulgimüüjate laod.Kogu aeg toodi suurte autodega midagi juurde ja letikauplejad käisid jälle oma tavaari müügiks ära vedamas.

Lõpuks, kui sellest hullumajast välja sain, kohtasin kellaärikat Ali. Hakkas mulle mingeid gutsisid ja versatsesid pähe määrima. Kui ma vähemalt seitse korda olin ta pikalt saatnud tuli ta välja uue iideega. Ehk annaks ma talle niisama veidi raha sest ta pole täna veel midagi müünud ja kõht hakkab tühjaks minema. Seal samas ligidal silla all oli üks kebabi koht, mis mul eile oma odavuselt ja kvaliteedilt silma jäi ja kutsusingi venna kaasa sööma. Ali oli rõõmus ja rääkis, et ta pärit Iraagist.Tuli siia vähe teenima, kuna iraagis kõik muudkui sõdivad ja tööd pole. Aga kellamüük ei toovat ka midagi sisse ja paari päeva pärast aeg tagasi koju minna. Kui ta nägi, et ma ikka üks tore mees olen, kes talle 15 krooni eest söögi välja teeb, kutsus ta mind Iraani külla.
Minul hakkas mõte kohe turboga tööle. Oleks ju tore ka Iraanist läbi hüpata. Aga kui sai selgeks, et sõit läbi Süüria ja korra nädalas käib rong ja kahed viisad teha, siis jätsin selle tripi järgmiseks korraks.
Õhtul koduteel oh ime oh ime. Jälle üks vend tänavalt kutsus mind rakile.Lubas välja teha, et saaks ainult valgega suhelda ja keelt harjutada.Ma jutustasin talle eelmise õhtu seiklustest, aga tema teatas, et on aus mees ja külalist ei solva. Tegimegi siis hotellijuures baaris mõned rakid ja ostsin ka hommikuks mineraalvett kaasa, et mine tea järsku on seekord mõned stafülokokid veetorustikku tunginud.
Tuli ka 675 km juurde ja kokku siis 2414km

21.jaanuar. ODESSA-ISTAMBUL

MUSTAMERE LAEVASTIKU UHKUS-LAEV CALEDONIA

Reisigraafiku järgi pidi see mustamere kruiiside pärl sõitma 36 tundi ja teekonnapikkus pidi olema 675 km. see teeb siis 18,75 km/h. Umbes nagu lõdvalt jalgrattaga linnavahel tiirutades. Alles laeval sain teada, et kusagilt ligidalt läheb ka teine, suurem ja uuem laev umbes 18 tunniga, aga see väljub alles kolme päeva pärast ja hind ka soolasem. Pole midagi parata, palusin allahhi, et laev merel ümber ei läheks ja lülitasin ennast reisilainele.

Meie reisirahvast polnudki palju, võib-olla oma sadakond inimest, mis jagunes omakorda kolmeks; 30% gruusia mehed, kes käivad Ukrainas tööl, kuna kodumaal pidavat kõrvulukustav tööpuudus olema. 30% Türgi kotiärimehi koos oma tuhande pambuga ja 30% Ukraina ja Moldaavia linde, kes naasesid kodumaalt oma igapäevasele tööle Türgi kuurorditesse.

Juba merevaksalis tutvusin Grusiin Timuriga, keda oli Ukraina ehitustöödel petetud ja nüüd sõitis koju tühjade taskutega ja väikese lootusega, ehk saadavad hiljem raha postiga järgi. Uurisin siis elust mägedemaal, seoses oma tulevase külastusega. Timur on ise pärit Kutaissist ja nagu Grusiinidele kombeks, kutsus mind külla, mida ka talle lubasin. Nagu Kaukaasia rahvastele kohane jutustasid nad oma maast ja rahvast ülivõrdes. Seda olin ma eelnevalt ka Armeenias tähelepannud, et kõik inimkonna parim on sellest kandist pärit. Suurem osa asjadest, mis on maailmas suuremad, parimad, ilusamad pidavat tegelikult pärit olema Gruusiast. Venelastel on kombeks ennast paljude asjade esmaavastajateks pidada, aga selles osas Grusiinid ei tahtnud võistelda. Mõtlesin, miks Gruusia ei võta nimeks Guinessia, kui ta mulle seletas, et maailma suurim reisilaev on laev nimega Gruusia. Proovisin midagi pobiseda Queen Elisabeth kahest, aga ta silmist võis lugeda ilmset ebarahulolu minu ebakompetentsusest ja kahtlusest tema informeerituse kohta. Ei tahtnud vaidlustes oma uut sõpra kaotada ja kiitsin tema rahvast ja riiki hiigelsuurtes panustes maailma reisitranspordi ajaloos.

Paar tundi peale väljumist avati ka nn ööbaar.Pime ja hämar, mööbleeritud koperatsiooni hiilgeaegade stiilis. Kujuneski seltskond erinevate laevarahvaste kategooriate järgi. Mina istusin koos mägedepoegadega ühes nurgas, Türgi ärieliit oli teise seina ääres ja sõbranned tormasid kohe tantsule. Oli ka mingi lavamoodi kõrgem koht, kus asus post, täpselt nagu stripi baarides. Ei tea kas laeva hiilgeaegadel oli siin mõni punastamapanev programm toimunud, või oli post üles pandud naissoost reisijate tungival pealekäimisel, igatahes lendasid linnud postikallale ja väänlesid tantsurütmis nagu päriselt. Paljude liigutustest oli näha tugevat kooli ja postitantsu pikaajalist praktikat.Käed tõsteti ikka kõrgele ülesse, et naba ilusti nähtaval oleks ja trussikute seerv kelmikalt silma torkaks.
Grusiinid küll sügelesid, aga olid sunnitud jälgima mängu ilaste lõugadega. Nagu ma enne nendega vesteldes aru sain, oli kõigil rahadega väiksed probleemid. Ja ega isegi usu, et Ukrainas ehitusel töötades mõni miljoni teenis. Aga türklased seevastu hakkasid kohe oma teenitud kasumit seksuaalsetesse naudingutesse investeerima. Juba peale teist lugu oli nii mõnigi tibi leidnud toreda türgimehe põlve ja lasi seal Salatoi Aisti kõrist alla. Teised hõõrutasid endiselt oma pepusid 80 -ndate disco rütmitest kaasa haaratuna. Ei läinudki eriti kaua, kui mõned paarikesed hakkasid lahkuma. Jälgisin tasapisi seda armulaaeva elu ja erinevate rahvaste üksmeele leidmise tempot.Ega vist üle viie minuti suurt ei läinudki, kui hakkasid saabuma esimesed tütarlapsed.Kohendasid ennast nii siit kui sealt ja nagu midagi erilist poleks toimunud asusid teisele ringile. Mingit kümme mintsi hiljem hakkasid saabuma ka peigmehed, juuksed sassis ja näod erutustest alles lõõmavad, nagu mõnel Edward Munchi maalil. Ajasid lipsu sirgeks ja sukeldusid jälle mustamere lõõmavasse ööellu. Mina libistasin mõned õlled ja kuna olin vara tõusnud siis otsustasin selleks korraks selle ilusa show pooleli jätta ja tõmbuda oma kajutisse unemati kaissu.



Laeval oli korraldatud ka kolm söögikorda. Ei saanud nuriseda. Kõike jätkus ja maitse oli eht Ukrainalik. Juhatati mingi süsteemi järgi neljasesse lauda ja kohad pididki samaks jääma reisi lõpuni. Hakkasid ka saabuma eilse õhtu kangelased. Millegipärast olid suurem osa tüdrukutest punastess dressides. Ei tea kas see oli selle talve suurim kruiisi moeröögatus, või oli neid mõni sponsor väikese kingiga õnnelikuks teinud, igaljuhul selle sombuse hommiku tegi see rõõmsamaks küll.



Päev möödus laeval igavledes. Sain tutavaks ka teise välismaalasega, peale minu Colin Inglismaalt. Oli Ukrainas mingite investeeringute pärast ja nüüd otsustas mõneks päevaks vahelduseks türki reisida. Oli ka solvunud laeva kiiruse peale nagu minagi. Laeva keskel oli veel üks nelja diivani ja paari lauaga baar-puhketuba-televiisoriruum.Suurem osa rahvast saatis mööda oma aega just selles ruumis.Kui teleka levi otsa sai pandi mingeid video värki ja vene musat. Vahepeal sai ka tekil mölutatud, aga kaua sa seal ikka külma ja tuulekäes passid. Sai suurema osa reisijatega lõpuks tuttavaks. Minu kajutikaaslane Farad tegi mulle oraalse ekskursiooni Istambuli tähtsamate vaatamisväärsuste juurde ja tegi ka selgeks palju taksojuhtidele maksta ja üldse kogu AB turistile. Kõige tähtsam, et näitas ära kohad, kus odavamad hotellid selles linnas asuvad. Rääkisime ka linnu- miadega.Kõik nad sõitsid oma jutu järgi puhkama ja mitte esimest korda. Kui aga rääkisid oma kodusest elust, et palgad väiksed ja kõik sealne elu ilgelt jama, siis mõtlesin küll üsna lootusetult ja lihtsameelselt, et kust see raha tuleb, et Türgi kuurordites puhkamas käijakse. Reisi lõpupoole, kui kõik juba enam vähem üks suur perekond oli, tuli neil ikka jutuks, kes eelmisel korral Türgist väljavisatud, kes käis viisat uuendamas, kes uut passi Ukrainas ostmas. Aga kõik paistsid rõõmsad olevat, et jälle tööle. Eks nad töötasid päevalgi.
Tegime vahepeal ühe Nadjaga suitsu ja lobisesime veits, kui tuli mingi Ibrahim ja ütles Nadjale, et võiks veidi vallatleda. Nadja teatas, et alles 15 mintsi pärast on ta lahkelt nõus noormeest abistama, kuna kajutikaaslane Vera on just kajutis oma uue sõbraga ja poleks viisakas segama minna nende meeldivat tutvumisõhtut. Palju tüdrukuid oli Moldaaviast. Nende arusaama järgi on Moldaavia väga sitt ja vaene riik, Ukraina on juba riik keskmiste hulgas, aga superarenenud riik on Türgi, kus võib üsna kiirelt rikkaks saada.

Õhtul kaheksast kogunes kogu punt taas ööbaari. Seekord aga oli rahvas juba maha jahtunud.Tants käis ikka vaikselt edasi, aga nüüd juba oma nabale eriti reklaami ei tehtud,rohkem tantsiti tantsu enda pärast

Mõned vapramad Grusiinid käisid küll läbirääkimistel, arvates et ehk nende sharm võidab neidude rahajänu, aga ega vist kellelgi see tehing ei õnnestunud. Aga mine tea.

Läksin siis taas tuttu lootuses homme maad näha.

20.jaanuar. ODESSA-ISTAMBUL

ODESSA RÖÖVEL

Hommikul pandi taas mu närvid proovile, sest äratus toimus juba kell kuus. Tegime traditsioonilise tshai ja läksime läbi Dima pruudi juurest, kes meiega liitus, sel varahommikusel matkal. Oli just päikesetõusu aeg ja pilt oli vapustav. Taevas oli idakaares violetselt punane. Mulle küll päikesetõusud iseenesest meeldivad, aga tavaliselt ma magan sellel ajal. Olen paar korda nautinud ilusaid päikesetõuse, aga see oli vapustavam, mida olen näinud.

Eile hilisõhtul käis Dima veel mingil aktsioonilt. Uks mis viib kanalisatsiooni kloaaki oli rauast ja pimeduses oli kõige parem taba ära keberneerida. Hommikul liikus juba koerajalutajaid ja talisuplejaid. Oleks olnud tabalõhkumis tunnistajaid ja see oleks me ekspeditsiooni küsimärgi alla pannud.
Sidusime siis kile ümber jalgade, sest esimene 500-600 m käisime mingis inimkõrguses torus kus jooksis vesi. Ilmselt linna vihmavee torud, mis jooksid ilusti randa. Saja meetri järel saime aru, et need kiled ümber jalgade on ilmaasjata, sest teravad kivid lõhkusid need kohe ja jalad olid varsti läbimärjad. Siis kuskil tuli redel ja ronisime läbi mingi luugi umbes 10m kõrgustesse.

Ja nüüd me olimegi vanas liivakivi kaevanduses. Tsaariajal olevat siin vangid linnaehituseks kivi kaevandanud. Terve Odessa linnaalune olevat neid käike täis. Kuskil pidi ka üks olema avatud turistidele aga see pidi igav olema, ikkagi turismivärk. Sõjaajal olevat nendes katakombides partisanid mürtsu teinud. Ekslesime siis selles pimeduses kolmekesi, kord neljakäpukil kord küürakil. Palju oli varinguid olnud. Selge, miks siia igasugu jobusi ei lubatud turnima.Pull oli see, et siin on matkamehed vahel ka alkoholi tarvitanud, aga kuna kliima on pidevalt muutumatu siis pudelite sildid on siiani loetavad. Oli isegi peedipudeleid kuuekümnendatest.

Ega see ekslemine nii lihtne olegi. Ausalt öeldes orienteerumistaju nullistub varsti. Käigud hargnevad pidevalt ja teekonna meeldejätmine on võimatu. Dima avaldas ka saladuse, et tegelikult on ta kaine grupijuht alles esimest korda. Oli varem käinud ainult koos vanade tegijatega ja ka nagu õpipoiss alles. Mul oli seda üsna kõhe kuulda. Õnneks on väljatöödatud märkide süsteem, mida saab liivakivisse kaapida, aga kuna me polnud esimesed oli siin neid märke nii tohutult, et ajas asja üsna ruttu sassi. Nuputasime siis uue süsteemi ja see töötas. Dubleerisime neid nii, et mina tegin omad märgid ja Dima omad. Siis ehk kuidagi ikka välja saab. Hiljem selgus, et ühtedest oleks küll olnud. Nüüd ma igatahes võin ise grupijuhuks hakata.
Üllatuseks olime müterdanud pea neli tundi. Ei hakanud maaall kaugele minema, sest Dima pidi kooli minema ja tagasitee ju sama pikk aga ise arvasime nii 2 tundi jalutanud olevat.




KATAKOMBID (pildipeal on ilus valge, aga tegelikult on selline pilt ainult fotoka välgust.Tegelikult näed ainult taskulami valgus sõõri ja ülejäänud on must auk.)



Tagasi maapeal oli ilm küll päikesepaisteline, aga üsna külm ja läbimärgade jalgadega polnud just
kõige mõnusam ühikapoole tammuda. Sõime siis jälle seda peerurohuga maitsestatud putru, käisin korra internetis ja panime siis linna.
Jätsime Dimaga südamlikult hüvasti, lubasime veel tingimata kohtuda. Dima läks kooli j kuna mul oli laeva lahkumiseni kolm tundi aega, siis jalutasin veel veidi linnas.

Lõpuks siis aeg sadamasse. Odessa reisiterminal on ikka jurakas küll. Arvan, et pindalalt Tallinna terminalide pindala kokku. Mingi 4korrust maapeal ja maaall ka 2 korrust. Üllatus oli suur, kui selgus,et nädalas väljub ainult kaks laeva Türki ja üks Gruusiasse. Igaljuhul oli sadamas koha leidnud nii mitmedki kontorid ja reisibürood. Olid mõned kohalikud rahad veel taskus ja kui kassas küsisin neid vahetada Türgi krõbisevaks siis mutt sai isegi pahaseks, et kas mõnitan vää. Sai ainult dollareid ja eurosid vahetada, mitte liire. No ei saa aru. Ühtegi laeva euroopasse või usasse ei sõida ju. Ja kuhu sõidab selle raha ei vaheta. Igaljuhul äriplaaniga oldi veidi pusse pandud. Asi selgus alles laeval. Seal maksis USD ja Grivna. Sai ka eurdes maksta, aga neil polnud tagasi anda ja kursi oli ka vist kokk lükatil arvutanud 1EUR=1USD. Liirides aga ei saanud peksa ka
Asi muutus üsna kummaliseks, kui peale check in-i aeti rahvas suure terminali kõige väiksemasse ruumi, kust enam välja ei saanud.Polnud enam bufetit ega suitsetamis kohta ja tolli uks oli endiselt lukus. Istekohti oli ainult üksikutele ja lõpuks kui tolli ja piirivkontrolli lasti oli väljasõit juba tunni hilinenud. Vähemalt tund läks veel kontrollimis jama peale.

Arusaamatu oli see, et uuriti palju raha kaasas ja mõned pidid ka ette näitama. Ma saan aru, et kui saabud mõnda riiki siis on asjmehed nii hoolitsevad ja tahavad su raha näha, et järsku ei saa kõhtu täis või ei jätku õlle jaoks. Aga kui ma riigist ära lähen siis ei tohiks küll kellegi asi olla, kuidas ma omadega hakkama saan. Oli veel nii mõnelgi reiimehel passidega jamasid. Kogu aeg saadeti kedagi järjekorrast ära ülemuste juurde. Pärast sain teada, et see altkäemaksu väljapetmiste süsteem ja mõnedki olevad maksnud igasuguste lolluste eest üsna kopsakaid summasid .Jäi igaljuhul mulje, et paljudesse riikidesse on kergem siseneda, kui Ukrainast väljuda.
Lõpuks olin laeval. Arvasin algul, et see peab aerudega laev olema, mis kaks päeva 600 kilti purjetab või äärmisel juhul burlakid veavad mööda musta mere kallast. Ega ma palju mööda pannudki. Oligi üsna Pärnu-Kihnu tüüpi alus mingi 30 kajutiga.2 tekki ja kolmandal söökla.
Ma olin juhtunud neljasesse kajutisse, õnneks ainult kolmekesi koos kahe Türklasega.
No lõpuks paari tunnise hilinemisega hakkaski meie laevuke liikuma.Odessa kajakad lehvitasid mulle lahkumiseks ja mu üksik pisar langes üle reelingu, musta mere soolastesse lainetesse.

Jää jumalaga Euroopa. Millal me kohtume taas.

19.Jaanuar. ODESSA

ODESSA RAND

Hommikul nagu babuljale lubatud, lahkusime kell 7 ühikast. Minule on nii varajane äratus natuke jube, aga tuleb olukorraga leppida. Ühikas ise asub üsna ülikooli ligidal, aga rajoon on ikka veidi kõhedust tekitav. Kes on venemaal käinud, see teab. Umbes 70-80 ehitatud hrushovkade rajoon, peale Breshnevi surma pole ühtegi asja korrastatud. Iga trepikoja uks on ise värvi ja kõik värvitud nagu oleks viimane värv purgis. Täpselt sama akendega. Vana värv mis enne võis pruun olla, kumab läbi praeguse sinise alt, ja naabertrepikoja roheline uks on liidu lagunemise päeval oraanziks võõbatud. Kõnniteed majadevahel on tekkinud spontaanselt, vastavalt rahva liikumis vajadustele. Ja need on siis aastete jooksul vajunud ümbruskonnast tunduvalt madalamaks. Vihma ajal tekivad seal väiksed kanalid ja vihma vahelisel ajal on neid sopaauke võimalik läbida ainult jeepidega. Üldiselt sellistes kohtades elades tõuseb käsi vägisi vodka klaasi järele ja tahaks oma hoovi ilusamaks juua.Hakkan aru saama, miks seal kandis käib pits suu juurde tihedamalt, kui lääne pool.

Aga Dima ja ta sõbrad olid karsklased. Isegi kui me õhtul poes käisime siis keeldus Dima õllest, mille ma lubasin talle välja teha.

Tõmbasime siis Dimaga linna peale. Oli just enne eestist lahkumist telekas saade Odessast ja seal ka juttu nii linna elust kui ka kultuuriväärtustest. Praegu elab selles naljalinnas mõni nägu üle miljoni. Tsaari ajal ja ka hiljem vene ajal olevat ta olnud venemaa juutide mitteametlik pealinn. Suuremad naljamehed sealtkandist, palju laulukesi ja anektoote. Aga, kui vabaduse tuuled ka sealpool puhuma hakkasid, panid enamik juutidest oma pillid kotti ja punuma. Kes tõotatud maa-Iisraeli poole, kes mujale kapitalistlikesse avarustesse. Kolasime siis koos Dimaga ja Dima oli mu giid. Rääkis ajaloost ja tänasest päevast ja niisama elust olust.Kolasime rannas ja linnas ja juudikvartalis ja sadama kandis. Näitas ka uut kaubanduskeskust, mis oli vist koos sakslastega ehitatud, endal uhke tunne oma linna kaubamaja üle. Ei tahtnud teda solvata, kui tuli meelde, et meil mõnes väikelinnas sama suur söögipood. Käisime ka ühes kirikus, kus just jumalateenistus ja Dima rääkis seal pildistamise loa välja.

Plaanisin Odessasse jääda päevaks paariks ja põrutada otse edasi mööda merd Gruusiasse, aga sadamas selgus, et laev sinnakanti läheb alles viie päeva pärast, aga Istambuli homme. Arutasin siis endaga ja mõtlesin, sitta kah sõidame seekord läbi Türgi. Olin küll vahepeal Türgi kaudu marshruuti arutanud, aga mõtlesin ikka otse Gruusia poole minna. Käisime ka lennupileti hindadega tutvumas, aga see oli rohkem, kui topelt laevahinnast, niisiis 100€ Istambuli mingi 600 kildi eest.

Sain ka selgeks , et Ukrainas on bussiliiklus inimestele kingitus.Bussid on küll vanad ja lombakad, konduktor istub käsi õieli mingi oksa peal, aga hind ainult 0,5( mis meie rahas umb.1,25) ja marsa maksab 1,5 grivnat. Konduktor võtab raha rõõmsalt vastu ja siis vaatab oma delfiinisilmadega sulle näkku ja tardub silmapilguks ootele. See tähendab kohalikus dialektis" kas tahad piletit ka, või ajame seekord ilma läbi" Dima õpetuse järgi, me tavaliselt piletit vajalikuks ei pidanud.

Lõuna paiku tutvusime ka kohalike gourmet tippkohtadega. Dima pakkus välja ülikooli sööklat, mis pidi taskukohane olema. Mina muidugi rõõmustasin taas kokkuhoiu võimaluste üle. Aga mis üllatas oli söökla ise. Raske kirjeldada, aga laualt sai lugeda 16 viisaastaku menüüd. Lauanõud olid neorealistlikud, ja disainitud Donbassi plekist, nuga polnud veel leiutatud ja klaasid olid mu lapsepõlve mälupiltidest- kuusnurksed. Asja tegi aga kauniks see, et enne sisenemist oli suur hüüdlause " RUKI MOI PERED EDOI".Ju siis üliõpilastele peab seda asja õpetama. Aga mu rahakott oli tänulik. Supp+ praad 4,6 (umb 10-11 eeki) Ports oli kaalupoolest täitsa norm ja maitses ka viisakalt.

Õhtul töllerdasime nii sama, rääkisime maast ja ilmast ja valgustasin Dimat Eesti ajaloost ning NATO asi huvitas teda väga. Dima muideks õpib psühholoogiat viimane aasta, aga tahab järgmine aasta ka äri õppida. Ise ta on rahvuselt venelane, mitte Ukrainlane, aga usu poolest katoliiklane(mis mind veidi imestama pani). Tegelikult elab mingis külas, mille nime ei mäleta, kuskil 300 kilti idapool Odessast. Oli oraanzi revulutsiooni ajal kõva aktivist oraanzide poolel.Oli siiani ühikas atribuutikat sellest ajast.Pakkus ka mulle mingeid plakateid, aga kuidas ma neid vean endaga kaasa. Oleks ju tore suveniir olnud. Poiss ka väga reisuhimuline, sellest ka Hospitality liige. Unistab India matkast, aga kui reaalsusse saabub, siis saab aru, et niipea see ei täitu. Aga teab kõiki India usupühasi ja ka India geograafias ennast harinud.Kutsusin ka tulevikus endale külla. Igal juhul lubas, kui aega saab.

Sai ka ennast kuidagi taas ühikasse möllida.Poisid rääkisid, et kui vahel mõni kohalik sõber jääb ööseks, võib noomituse või hoiatuse saada. Aga kui leitakse välismaalane, on asi päris hull. Võid ülikoolist sule saada. Väljamaalased ju teatud spioonid ja muidu ka pahad poisid.

Õhtupoole kostitati mind veel huvitava pudruga, mille nime mul ei õnnestunudki välja spioneerida, aga minu alati meloodiline ja mazoorne peer muutus kuidagi heroiliseks ja väljendas endas väga agresiivseid tundeid. See meloodia oli minu jaoks uus ja tundmatu.

Õnneks oli Dimal ka arvuti, mida pool ühikat kordamööda näppimas käis. Aga mingil hetkel lõi korra majja ja ütles:"poisid mul on külaline, kes tahab läbi traadi oma kodumaaga suhelda" ja saatis kõik ukselt tagasi.

Homseks pakkus välja matka katakombidesse.Helistas sõbrale ja uuris parimaid kohti. Kuna seal külm, märg ja pime, käis läbi minu kasvu sõbrad ja vedas kokku vajaliku matkavarustuse, kuigi minu jalale kummikuid ei leidnudki

18.Jaanuar. ODESSA

Odessa sadam

Eile sai veel tiirutatud Kiievis. Avastasin, et mu kingad hakkavad purunema. Tegelikult saigi vanemad asjad ostetud, et hiljem ei hakkaks südametunnistus piinama, kui tuleb aeg neist lahkuda ja saata prügikasti. Aga kesklinnas, kus ma põhiliselt liikusin, paistsid poodides ainult mingid ilueedide kingad ja ega alla 1000 eegu näha polnud. Mõtlesin riskida ja oodata hinnapoolest tarbijasõbralikemaid riike. Vanarahva bõliinadest olin kuulnud, et Türgi pidi üsna taskukohane olema. Lubasin oma kingadele rohkem puhkust ja südamlikumat suhtumist, kui nad Türgini vastu peavad. Neil ei jäänud muud üle kui vaikides nõustuda. Olime juba sõpradeks saanud, ja kus sa ikka sõpra hätta jätad, nii et see päevakorrapunkt oli meil üksmeelselt lahendatud.

Sain ka infot lindude kohta. Üks taksojuht luges mu näost vist välja, et ma tahan sel ööl kellegi juustest lahti köita paela ja tegi ahvatleva ettepaneku, et ta aitaks leida kellegi, kes aitaks mul mööda saata öö. Pidin kahjuks viisakalt keelduma, aga samal ajal hakkas hind ka langema nagu New Yorgi aktsiaturgudel repressiooni ajal. Eemaldudes kuulsin veel hinda, mis minu peas töötles selle grivnadest ümber 130 krooniks. Veidi hiljem sisenes mu hinge tunne, nagu oleks ma koduperenaine, kes jätnud Stockmani hulludel päevadel ainult 199 kroonise Armani nõudepesulapi ostmata. Aga samas tundis mu teine mina uhkust, nii stoilise ja kindla käitumise puhul. Minu iseloom on ju tavaliselt nagu litsi püksikumm, mis venib üsna suvaliselt.

Käisin ka ühes vanalinna hubases kohas söömas, mis polnud küll väga noobel, aga hinnad üllatavalt kõrged. Kuna häbi oli ka lauast tõusta ja vehkat teha, võtsin ühe normaalse hinnaga õlle. Tuli just õigel ajal meelde, et mul köögiga korter ja saan kokkuhoiu nimel midagi ise miksida.

Olin juba varakult uurinud , kuidas linnast Odessa suunas välja pääseda. Kuna ilm oli suurepärane, võtsin nõuks oma ostetud fotoka kulutused tasa teha mugavuste arvelt ja sõita häälega. Vaatasin, et 433 km peaks päevaga välja vedama. Tegelikult suures linnas on väga suur jama linnast välja saamisega. Võttis paar tundi, et kõigepealt bussiga, siis marsakaga jõuda mingisse kohta, kust linna piirini veel tükk maad. Küsisn nõu ühelt onult. Ta soovitas mingit x number bussi, mida igatahes 20 min pärast polnud veel tulnud. Kes aga tuli, oli onku naine. Nüüd läksid vanad omavahel kaklema, mis nr. buss ikka läheb. Naise hääl meenutas igaljuhul kooliajal kuuldud tsiviilõppuste sireeni. Teades tarkade soovitusi, et kõva häälega inimesed on targemad, sattusin lõpuks tädiga vestlusesse. Tädi teadis täpselt, et rasked ajad, pätte palju, kes röövivad ausaid autojuhte, ja selles verises ja õudses tapmiste laines, mind keegi peale võtta julge. Sõitku ma parem paar peatust tagasi, kus mingi vaksal ja sealt bussid igal ajal Odessa poole vuramas.

Sõitsingi veel korra Kiievi poole ja vaksalis kohe marsakas ninaga Odessa poole. Minu informatsiooninälga rahustasid nad vastusega "umbespooletunnipärast" liigume. Küsisid 120 raha. Nuputasin ja arvestasin aga asi tundus enamvähem ja maksin ära. Hiljem nägin, et üks tüdruk andis sajase ja sai veel 10 tagasi. Nii, et pole veel kohaliku nägu. Aga kurb asi selgus alles hiljem. Nimelt ootavad soffrid seni, kuni kõik istekohad täis ja alles siis spurdivad teele. Nii mööduski 2 tunnikest äärelinna melu ja arhitektuuri jälgides. Aga siis, kui viimane mehike oli autosse roninud vajutas autojuht gaasi põhja ja võttis selle ära alles Odessas. Muidugi üks pissipeatus ka vahepeal. Oli vist enne sõitu ühe Red Bulli ära kulistanud ja omale tiivad saanud.

Odessa hakkas juba ennast magama sättima. Tegin ennast enne kodust lahkumist Hospitality Club liikmeks. See tore koht internetis, kus rännumehed ja niisama toredad inimesed kogu maailmas võtavad tasuta öömajale. Mul oli juba Minskis kontakti võetud Dimaga Odessast. Ja nüüd oli vastus käes, võin tema juures olla palju soovin, kuid pidid väiksed agad olema.

Tuli välja, et Dima on üliõpilane ja elab ühikas. Aga ühikas hullem kord, kui meil nõuka ajal.Võõrad ööseks välja. Kuri tädi istus trepi ees laua taga, nagu Ukraina panga president. Tema näost võis lugeda sõnumit, seljataga on Moskva ja siit edasi mitte üks samm. Dima oli aga mingit meelehead enne tädile teinud ja oli salajane kokkulepe, üheks ööks ja kell 7 hommikul, enne uut vahetust pean kadunud olema. Dima lohutas mind ukraina vanasõnadega, hommik ju õhtust targem ja midagi ikka homseks välja nuputame. Dima tegi veel küpsiseid tee kõrvale välja ja pakkus mulle enesekasupüüdmatult teise korruse nari.

Nende nö. ühikakorter oli kahe toaline ja teises toas oli veel kaks selli. Minu voodi tegelik omanik paigutati teise tuppa, kus üks madrats raskemateks aegadeks varutud oli. Peldik ja dush, mis jooksis ööd kui päevad oli ühine ja ei tekitanud minus mingit huvi seda kohta tulevikus külastada. Tarakanidel oli koridoris, mis oli oskuslikult köögiks ümber kujundatud, oma Disneyland organiseeritud. Paistsid olevat rõõmsad ja õnnelikud liikudes ühelt atraktsioonilt teisele. Igaljuhul asutus oli avatud ööpäevaringselt ja kukerpallid jätkusid päevalõppedes kiirenevas tempos. Ka vähemalt üks hiir käis öösel oma valdusi kontrollimas, aga kuna ma ainult kuulsin ja ei näinud, võis see vabalt ka mõni eestis tundmatu, ukraina kukkurkurat olla.

Lõin ka veidi statistikat kokku. Teel oldud nüüd nädal ja läbitud 1739km. See teeb 248 km päevas.

16.jaanuar. KIEV

SIIN SIIS TOIMUS ORAANZ REVOLUTSIOON

Kell 9 jõudsingi ilma mingite eriliste aktsioonideta Kiievisse. Kohe jaamas oli hulk mutikesi, kes kõik tegelesid korterite pakkumisega. Kontakteerusingi ühe jutukama mammiga. Rääkisime ühe korteri 25$ peale.Ei asunudki väga kaugel. Mingi kolm bussipeatust ehk vaksalist. Ühetoaline korter, kuuekümnendatel ehitatud hrushovkas, telekas, dush, külmik. Nagu peab. Ainult disain oli 20 aastat tagasi tehtud ja pärines loomulikult slaavi kultuuriruumist. Ongi hea saab kohe asuda kohalikku olustikku sisse elama.
Panin siis peale pesu tagasi vaksali poole.Sealt oli mul silma jäänud reklaam, kus kutsuti linnaekskursioonile. Minu meelest parim variant linnaga tutvumiseks. Näidatakse kõik linna kuulsamad kohad üle ja jutustatakse ka infot juurde. Sõitsimegi läbi linna. Näidati tähtsamaid hooneid, kirikuid, väljakuid, ausambaid. Lõpuks oli peatus Kiev-Pecherski lavras, kus võis iga nägu veel eraldi ekskursiooni võtta maa-alusesse vanasse kloostrisse. See oli asutatud juba 11 sajandil mingi kreeka munga poolt. Kaevatud Dnepri kaldasse ja käikude kogupikkus pidi mingi sada kilti olema. Rahvale muidugi ainult osa avatud. Rääkis siis tädi, kuidas mungad vanasti elasid. Igal kutil oli kaevatud oma kong. Hullemad vennad olid lasknud ukseava kinni müürida ja jätnud ainult luugi söögi jaoks. Ja nii nad siis elasidki seal oma õndsuses. Mõned said pühakuteks ja need on jäetud sinna samasele muumiatena. Täitsa vahva koht.

Sai ka niisama linnapeal hulgutud. Elanike pidavat 2,4 miljonit olema. Naised on nagu juudi jõulupuud. Kõik riided alates saabastest kuni mütsideni peavad sädelema. Mehed seevastu on mustas ja hallis.Huvitaval kombel sai isegi eesti krooni vahetada.Olid mul mõned sajad, mõtlesin , et mis ikka kaasas vean ja mõned Leedu rahadki sai grivnaks vahetatud.
Poodides hinnad umbes nagu meil. Aga erinevates poodides võib samal asjal 100% erinevus olla.Kõige rohkem hämmastas mind postkontorite rohkus. See pidi koht olema, kus saab kõik maksud ära maksta. Mitte nagu meil pangad. Ja samas postkontorites kaukekõnede kabiinid, mis kogu aeg helistajaid täis.Huvitav kas kodust ei saa helistada, või on nii kallis? Või pole lihtsalt telefone siiani kodudes.
Õnneks on ilm siin elamiskõlbulik, oma 5-6C. Aga internetiga samad jamad, kui Valgevenes.@ kohvesid vähe, pead algul aja ütlema, palju tahad navigeerida.Kui ei jõua oma toimetusi lõpetada, kaob pilt ja oma poolelijäänud kirja näiteks taastada ei õnnestu. Samas on juba mingile järgmisele kutile su arvuti välja renditud ja pead jälle järjekorda asuma.Paras kamm.
RAHA Kursid kõikjal väga erinevad aga umbkaudu
1 EUR=6 Grivnat
1EEK= 0,4 Grivnat